LASKURKORPUSE FIASKO: Vintri dessandilt jõudis tagasi vaid iga viies

Hanno Ojalo, 17. oktoober 2020

Eesti laskurkorpuse sõjateed kujutati nõukogude ajal üldiselt paatoslikult kangelaslikuna, kuid ühest episoodist püüti tavaliselt häbelikult mööda hiilida: see on Vintri meredessant Sõrve poolsaarele Saaremaal 12. oktoobril 1944. Ehkki ajaloolised andmed dessandi kohta on veidi erinevad, läks näiteks ajaloodoktor Peeter Larini andmeil dessanti 745 meest, kuid tagasi tuli vaid 170. Isegi mõned päevad varem toimunud kurikuulsas Tehumardi öölahingus piirdusid kaotused umbes 200 mehega. Dessandis osalenud 300. polgule jäigi sõjaveteranide omavahelises jutus külge „uppunud polgu“ nimi.

1944. aasta sügisel Muhumaale ja Saaremaale tunginud 8. Eesti laskurkorpuse üksused sundisid saari kaitsvad Saksa väed taganema ja vallutasid suhteliselt väikeste kaotustega kogu Saaremaa. Alles Sõrve poolsaare põhjaosas takerdus pealetung sakslaste kaitseliinide ees.

9.–11. oktoobrini 1944 püüdis 249. laskurdiviis polkovnik Feldmani juhtimisel suurtükiväe ja tankide toetusel sakslaste kaitseliinist läbi murda, kuid kõigile pingutustele vaatamata löödi punaeestlased tagasi. Selle peale otsustaski 8. armee juhataja kindralleitnant Filipp Starikov saata Saksa kaitseliini selja taha meredessandid. Sellise käsu ta siis andiski — saata dessandid samal ajal nii poolsaare ida- kui ka läänerannikule, materdada samal ajal sakslaste rinnet suurtükiväega ja rünnata jalaväega.

(Eesti ajaloomuuseum)

11. oktoobril tuligi Tiirimetsa rannast üle Ariste lahe Kaugatuma randa poolsaare läänerannikul 283. amfiibautode pataljon, kuid see löödi õhtuks tagasi. Sakslaste kätte jäi sõjasaagina kaks amfiibautot ja 20 sõjavangi.

Ida poolt oli dessanti määratud tegema Eesti laskurkorpuse 7. laskurdiviisi 300. laskurpolk selle komandöri alampolkovnik Ilmar Pauli juhatusel, Liivi lahel oli aga 11. oktoobril torm ja dessant lükati edasi. Keskööks vastu 12. oktoobrit torm vaibus ning kell 0.30, kui amfiibautode pataljon oli juba ammu läänerannikult merre tagasi aetud ja mõlema dessandi samaaegsest toimumisest polnud enam juttugi, sõitsid Roomassaare sadamast välja kolm punalipulise Balti laevastiku torpeedokaatrit ja kaheksa (mõnedel andmetel koos meeskondadega Laadoga järvelt saabunud – toim) väikest maabumisalust (tendrit), pardal eri andmeil 717–745 dessantlast koos polguülem Pauliga. 

Peale käsirelvade oli dessandil kaasas seitse 45 mm tankitõrjekahurit, 12 miinipildujat, 15 tankitõrjepüssi ja 142 kasti laskemoona. Huvitaval kombel ei ole sõnagagi mainitud ühtegi kuulipildujat, mida oleks olnud tunduvalt kergem kaasa võtta.

Öö oli pime, puhus paras tuul. Meri oli rahutu. Dessandi viperused algasid juba sadamast väljasõidul: sealsamas, Roomassaare juures, sõitis üks tender kivi otsa ja teine madalikule ning sinna nad jäidki. On selge, et dessandi arvukus vähenes sellega tublisti, ligi 160–170 mehe võrra.

SURMAMINEKU EEL: Eesti laskurkorpuse 300. laskurpolgu võitlejad. (Filmiarhiiv)

Kaldale jõudis vaid 40 meest

Lisaks ööpimedusele ilmus merele udu ja Sõrve rannale lähenedes rannikut ei nähtudki. Lähenevast rannast andis tunnistust vaid sealt laevamootorite müra peale avatud tuli, aga ka leetseljakud, kuhu kaatrid-tendrid kinni kippusid jääma. Ligi kahe kilomeetri pikkuseks veninud tendrite ja kaatrite rivi jõudis kohale alles hommikul kella nelja paiku.

Rannal asuvatelt positsioonidelt avasid sakslased tule ja nüüd läks kiireks. Tendrid tegid pöörde paremale ja lähenesid rindrivis rannale, kuni põhjadega leetseljakuile kinni jäid. Vene mereväelased, kes pikkade ritvadega meresügavust mõõtsid ja kellel polnud rannikust tegelikult õrna aimugi (samuti puudusid merekaardid), leidsid nüüd vajaliku olevat korpusepoisid ruttu-ruttu pardalt vette ajada ja ise sakslaste tuleulatusest jalga lasta. 

Oktoobrikuisesse merre aetud 300. polgu meestest sattus suur osa leetseljakuile, milliseid rannikust lahutas suur vahemaa – üks asus rannast 500, teine 800 meetri ja kolmas koguni 1,3 kilomeetri kaugusel, kusjuures vahepealsetel aladel ulatus veesügavus üle kahe meetri. Et ollakse rannikust kaugel asuvatel leetseljakutel, avastati alles siis, kui mehed asusid esialgu madalana tunduvas vees Sõrve ranniku poole kahlama. Seejuures olid laskurkorpuslased hajunud ligi kahe kilomeetri laiusesse „ahelikku“. 

Kaldale jõudis vaid 40 meest, needki kahe eraldi grupina (mõnedel andmetel olevat neist ellu jäänud ainult kolm – toim), ülejäänud jäidki vette. Paljud uppusid. Mõnel õnnestus end varjata väheste rannakivide taha ja sakslased küttisid neid nagu parte (ühe kohaliku kinnitusel oli sügisene veeseis kõrge ja need seitse-kaheksa kivi, mille taha laskurkorpuslased end varjasid, ulatusid üle veepinna ehk 30 sentimeetrit). 12. oktoobri pealelõunal ilmusid ikka veel vees olevate meeste selja taha paadid sakslastega ja külmast kangestunud mehi hakati merest välja noppima.

Alles päeva saabudes udu vähehaaval kadus ja taevas selgines. Sõrve kaitsjad said lõpuks aru, et vees olevad dessantlased on täiesti abitud, ja lõpetasid tulistamise. Peale kaheksatunnist külmas vees ligunemist suundusid ellujäänud käsi üleval hoides (osalejate mälestustes on sageli mainitud, et läbikülmunud mehed ei suutnudki käsi tõsta) kalda poole, kus sakslased nad vangi võtsid. Osa merre lõksu jäänud laskurkorpuslasi ei suutnud külmakangestusest enam ise liikudagi, nad toodi rannikule ilma selginedes juba paatidega.

UNUSTATUD MÄLESTUSMÄRK: Tänapäeval meenutab ebaõnnestunud dessanti vaid Sõrve maantee ääres Vintri küla juures olev tagasihoidlik rohtu mattunud mälestuskivi, mis paigaldati sinna 1967. aastal. (Timotheus Linna / Saaremaa muusuem)

Armee staap lootis õnnelikule juhusele

Vette olid saadetud mehed viielt tendrilt ja kahelt torpeedokaatrilt, kokku umbes 450 meest. Vastavalt 7. laskurdiviisi poliitaruandele kaotati dessandis kokku 548 meest, neist 11 tapetutena, 41 haavatutena ja 496 teadmata kadunutena. Arusaadavalt suudeti täpselt fikseerida ainult langenud ja haavatud (kes ilmselt ka tagasi Roomassaarde viidi). Ülejäänute saatust aitavad selgitada juba Saksa-poolsed andmed: sakslased korjasid merest välja 200 laipa ja võtsid vangi 250 laskurkorpuslast (kellest osa oli haavatud), kuna aga teadmata kadunud oli ikkagi veel mitukümmend meest, said ka nemad tõenäoliselt surma.

Mis sai aga ülejäänud meestest? Osa neist takerdus juba Roomassaare sadamas – nagu mainitud, sõitsid kaks tendrit seal karidele ja jäid maha. Osa jäi laevadele ja vette ei läinud (ühel tendril olevat mereväelasi mehi sellistes oludes vette ajamast takistanud polgu 2. pataljoni ülem kapten Elmar Ström – toim) ning nemad viidi tagasi Kuressaarde.

Hiljem Leningradi rinde sõjanõukogu poliitvalitsuse korraldatud uurimine tuvastas, et see ilus plaan oli rajatud õnnelikule juhusele. 8. armee staabil puudus vähimgi ettekujutus vaenlasest, ei hoolitsetud luure, kavandatud lahingu materiaalse varustamise ega ka dessandile tuletoetuse andmise eest. Balti laevastiku mereväelased, kes pidid hoolitsema laskurkorpuslaste kohaletoimetamise eest, ei tundnud Sõrve rannikut, neil ei olnud merekaarte ja nad kartsid Saksa sõjalaevastikku.

On ka väga tõenäoline, et teade planeeritava dessandi maandumispaigast ja -ajast jõudis sakslasteni – kuidas muidu seletada, et maabujail olid vastas Saksa üksused, kes saabusid kohalike sõnul Vintri piirkonda täpselt õigel ajal, kaevasid kaevikud ja laskepesad ning olid igati lahinguvalmis.

„Kuhu te panite minu mehed?!“

JUHTIS MEHED HUKATUSSE: 7. Eesti laskurdiviisi 300. laskurpolgu komandör Ilmar Paul. (Rahvusarhiiv )

Dessanti juhtinud alampolkovnik Ilmar Paul, kes oli muu hulgas varem Viljandimaal hävituspataljonis roodu juhtinud ja elas õnnelikult 1994. aastani, muidugi ise vette ei hüpanud – tema jälgis olukorda torpeedokaatrilt ja pöördus sellega peagi Roomassaare sadamasse tagasi. Kui aga ajaloolane Peeter Larin valmistus 1959. aastal oma kandidaaditöö kaitsmiseks (selles olid Vintri dessandi kaotused esmakordselt ära toodud), saatis Paul kirjad Nõukogude armee kindralstaabile, Balti sõjaväeringkonna juhatajale ning EKP keskkomitee esimesele sekretärile Johannes Käbinile, et kaitsmine kinniseks ehk salastatuks kuulutataks. Ka muidu ei peetud Vintri dessandi mainimist nõukogude ajal soovitavaks ega sobilikukski.

Arusaadavalt oli Paul mures oma maine pärast. Eestlaste 7. diviisi komandör, kindralmajor Karl Allikas nägi aga põhilist süüd punalipulisel Balti laevastikul. „Kuhu te panite minu mehed?!“ nõudis muidu nii tasakaalukas kindral laevastikujuhtidelt vänge venekeelse sõimu saatel.

Dessandi ajal Sõrves sakslaste poolel võidelnud 386. grenaderirügemendi ülem Joachim Reuter on avaldanud arvamust, et venelased ei usaldanud eestlasi ja lasid nad nimme mättasse lüüa.

Eesti laskurdiviisi komandör polkovnik August Feldmann. (Eesti ajaloomuuseum)
Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?