„Ma ei taha olla president, kes valas omaenda rahva verd!“

Juhan Mellik, 17. oktoober 2020

Kuigi kultuuriliselt sarnased, suhtuvad tadžikid ja kirgiisid oma valitsejatesse väga erinevalt. Tadžikistanis saab president rahumeeli pea 30 aastat nööre tõmmata. Rahvast huvitab kartuli hind, mitte demokraatia. Kõrgõzstanis aga astub riigipea ise vabatahtlikult tagasi. Kontrastid Kesk-Aasias on suured.

Iga laps Tadžikistanis teab, kes on Emomali Rahmon – see on nende kauaaegne palavalt armastatud president, kes püsib troonil alates aastast 1992. Ainukene Nõukogude Liidu kunagiste alade riigipea, kes lööb Valgevene mässukeerisesse sattunud presidendi Aljaksandr Lukašenka rekordit (tema haaras ohjad jäädavalt enda kätte aastal 1994).

Seevastu pole mitte keegi isegi kuulnud nimedest nagu Rustam Latifzada või Abduhalim Gafforov. Selleks puudub ka eriline põhjus: nad on kaks nii-öelda vastaskandidaati, kes heitlesid Rahmoniga 11. oktoobril toimunud presidendivalimistel ning võitsid vastavalt 3,06  ja 1,51 protsenti häältest.

See on isegi korralik tulemus 68aastase Rahmoni kõrval, kes triumfeeris 92,07 protsendi valijate toetusega. Kui valimistulemusi uskuda, on ta veel paremas vormis kui varem: 2013. aastal toetas teda 84 protsenti hääleõiguslikest tadžikkidest. Ainult aastal 2006 oli saak kesisem, piirdudes „kõigest“ 79 protsendiga.

Emomali Rahmon presidendikoha pärast eriti muretsema ei pea. (Zuma Press)

Vastased kaovad, rahvast ei huvita

Rahmoni ametlik tiitel kõlab pidulikult: rahu ja rahvusliku koosmeele alustala, rahva juht.

„Tadžikistan pole kunagi pidanud valimisi, mis olnuksid usaldusväärsete välisvaatlejate hinnangul vabad ja ausad,“ nendib The Diplomat. Neid pole oodata ka lähitulevikus, sest 2016. aastal peetud põhiseadusreferendumi tulemusel kadusid riigipea ametiajale igasugused piirangud.

Raadio Vaba Euroopa pikaaegne toimetaja Sirojiddin Tolibov meenutab, kuidas kuulis 28 aastat tagasi valjuhäälditest esimest korda Emomali Rahmoni nime. „Mõtlesin, et milline kummaline nimi,“ räägib Tolibov. Nime päritolu tuleneb islami kultuurist: „emomali“ tuleb sõnast „imaam“ ning „rahman“ tähendab araabia keeles „armuline“.

„Seekord kuulutasid valjuhääldid, et Emomali Rahmon on Tadžikistani president viiendat korda järjest,“ on Tolibovi esialgne meeleliigutus nüüdseks ammune minevik.

Neid, kelle poolt rahva juht endale reaalset ohtu tajub, ootab tavaliselt karm saatus. 2015. aastal otsustas kohus liigitada Rahmoni tollase põhikonkurendi, Islami Taassünni Erakonna terroriühenduseks, vaatamata sellele, et liikumine pidas üsna mõõdukat joont. Erakonna juht Muhiddin Kabiri pages välismaale. Alati ei aita põgeneminegi: samal ajal lasti Istanbulis maha sinna kolinud opositsioonilise liikumise Grupp 24 juht Umarali Kuvvatov.

Kasinad olud tähendavad, et kohalikul rahval puudub demokraatia ja õigluse tagaajamiseks suurem huvi. Nagu kommenteerib Tolibov: kartuli või liha hind läheb korda palju rohkem kui presidendivalimised. Koroonaviiruse tõttu kuivasid kokku ka hooajalised tööotsad välismaal ning võõrsil töötavate tadžikkide rahasaadetised kodustele.

Kes tuleb järgmisena? Pakutakse, et keegi Rahmoni perekonnast või suguvõsast, näiteks tema poeg Rustam Emomali. Üksmeelel ollakse selles, et kunagi läheb trooni nimel veel kismaks.

Hääle hinnaks 21 eurot

Mitte kõik rahvad Kesk-Aasias pole rahul sellega, et ühed ja samad hallipäised puhmaskulmulised mehed neid kogu aeg käsutada tahavad. Naaberriigi Kõrgõzstani pealinnas Biškekis ründasid vihased rahvamassid pärast parlamenditulemuste selgumist rahvaesinduse hoonet. Kirgiisid ei tahtnud mitte kuidagi uskuda, et 4. oktoobril toimunud hääletusel noppisid taas ülekaaluka saagi parteid, mis on seotud riigipea Sooronbaj Džeenbekovi ja tema lähikonnaga. Korrakaitsjate varasemad jõuvõtted ei kandnud vilja ning valgusgranaadid ja pisargaas kirgiise ei heidutanud.

„President lubas korraldada ausad valimised. Ta ei pidanud oma sõna!“ vahendab BBC ühe opositsioonikandidaadi Rõskeldi Mombakovi kõnet ligi viiele tuhandele meeleavaldajale. Tema erakond Ata Meken lootis pääseda parlamenti, kuid jäi alla valimiskünnise. Kriitikute meelest ebamõistlikult kõrgele, seitsme protsendi peale seatud künnisest ei saanud üle ükski teisitimõtlejate ühendus.

Erinevalt naabritest tadžikkidest on isepäisuse näitamine kirgiisidel veres. Tänavused rahutused on viimase 15 aasta jooksul juba kolmas kord, kui rahvas pärast valimisi tänavatele tuleb. „Ketsin!“ ehk „Mine!“ kõlab praeguste meeleavaldajate loosung, millega nad kostitasid kõigest kolm aastat ametis püsinud presidenti Džeenbekovi.

Kirgiisi meeleavaldajad pealinnas Biškekis. (AP/Scanpix)

Riigipea reaktsioon Kõrgõzstanis erines staažika diktaatori Rahmoni omast kardinaalselt. Džeenbekov lasi valimiste eest vastutavatel ametnikel tulemused tühistada ning käskis korraldada kordusürituse. Ilmselt oli Džeenbekovil raske eirata ebaausatele võtetele viitavaid tõendeid. Sotsiaalmeedias ringlesid videod, kuidas hääletajad bussidega valimisjaoskondadesse veetakse. Seal näitasid nad ametnikele ette fotod valimissedelitest, mille olid äsja kasti lasknud. Tavaline taks hääle ostmiseks oli juttude järgi veidi üle 21 euro.

Pärast meeleavalduste jätkumist teatas Džeebenkov, et astub ametist tagasi. „Ma ei taha minna Kõrgõzstani ajalukku kui president, kes valas verd ja avas tule omaenda kodanike pihta,“ teatas ta, kutsudes rahvast üles kainet meelt säilitama.

Kahe suure potentsiaalse riigijuhi kandidaadina tõi Economist välja noore ettevõtja Tilek Toktogazijevi ning rahvuslasest endise parlamendisaadiku Sadõr Džaparovi. 15. oktoobril ausus vanglast vabastatud Džaparov presidendi kohusetäitjana tööle. Päev varem sai temast riigi peaminister.

Kuigi naabrid, näivad kahe riigi saatused kulgevat väga erinevaid radu pidi.

Kirgiisi peaminister Džaparov võttis üle ka presidendi ülesanmise. (AFP/Scanpix)
Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?