Fenomenaalse arengu teinud kurt kergejõustiklane Tanel Visnap: kui endasse usud, siis oled juba poolel teel

Mihkel Talivee, 17. oktoober 2020

Kolm suve tagasi otsustas toona 24aastane Tanel Visnap osaleda Valgamaa meistrivõistlustel kõrgushüppes. Kurt spordimees ei seadnud endale kuigi suuri eesmärke, kuid võistlus läks piisavalt hästi ja andis tõuke kergejõustikusse naasta. Vaevalt oskas ta aga arvata, et edu saadab teda hoopis sprindis: valgalane tuli tänavu augustis Eesti meistrivõistlustel 100 meetri distantsil neljandaks ning esindas rahvuskoondist Balti matšil. Ent sportlase ambitsioonid pole veel täitunud. Järgmisel aastal Brasiilias toimuvatel kurtide olümpiamängudel loodab ta võita kuldmedali ning joosta uue Euroopa rekordi.

Noorsportlasena oli Visnapi lemmikala kõrgushüpe ning ta tegeles pisut ka tõkkejooksuga. Sprindidistantsidel proovis ta õnne harva ning 2012. aastal 100 meetri jooksus püstitatud isiklik rekord 12,11 püsis mulluse kevadeni. Pärast ligi viieaastast pausi kergejõustiku juurde naasnud atleet tegeles kõigepealt ikka kõrgushüppega. Kuid 2019. aastal võitis ta Tallinnas toimunud kurtide sise-MMil pronksmedalid hoopis seitsmevõistluses ja kaugushüppes.

Mullune sisehooaeg andis ka märku, et Visnapis pulbitsevad sprinterlikud võimed: ta sai 60 m distantsil isiklikuks rekordiks 7,08. Sama aasta augustis õnnestus saavutada märksa adekvaatsem tulemus ka 100 meetri jooksus: 11,02. Tänavune areng oli vaat et sama võimas. Talvel läbis Visnap 60 meetrit 6,90ga, suvel esindas aga igati väärikalt Eesti koondist ning tuli Balti matšil 100 meetris isikliku rekordiga (10,73) neljandaks. Kõrvalalana tegi valgalane ka kaugushüpet, kus alistas seitsme meetri piiri, viies oma tippmargi 7.14ni.

Tanel Visnap (Stanislav Moshkov)

Kindlasti on sellise edu taga mitmed faktorid. 2016. aastal kaalus Visnap veel 62 kg, ent tänaseks on ta 15 kilo raskem. Suur edasiminek toimus jõunäitajates: sporti naastes suutis ta põlvede kõrguselt rebida 40-45 kg raskust kangi, ent nüüdseks on sportlane tippmargi viinud 90 kg juurde. Plahvatuslikkusest annab märku ka hoota kauguse isiklik rekord 3.20. Ent kuidas ikkagi niivõrd pöörane areng toimuda sai? Nii Visnap ise kui ka tema treener Raimond Luts kinnitavad, et sellisele tasemele jõudmine tuli eelkõige tänu pühendumusele, oskusele kuulata oma keha ning väga targale treenimisele.

Kuidas te kergejõustiku juurde jõudsite?

Alustasin umbes viiendas klassis. Enne seda tegelesin algklassides jalgpalliga, aga kuna sain sisekõrvaimplantaadi, siis tekkis oht, et võin selle ära põrutada. Hakkasin otsima alternatiivset tegevust, mis poleks nii ohtlik. Kergejõustikuga tegelesin 12. klassi lõpuni, kuid gümnaasiumis muutusin laisemaks. Enam ei viitsinud ega tahtnud ning tekkisid muud hobid. Ülikooli astudes oli minu esimene valik siiski kehakultuuri eriala Tallinna ülikoolis, aga kuna konkurents oli seal väga tugev – 21 kohta ning üle 200 soovija –, siis jäin paratamatult välja. Loobusin spordist umbes viieks aastaks.

Uuesti hakkasin kergejõustikku tegema kolm aastat tagasi, 2017 suve hakul täiesti juhuslikult: otsustasin osaleda Valgamaa meistrivõistlustel kõrgushüppes. Kuna ma polnud viis aastat trenni teinud, siis eeldasin, et 1.60st üle ei saa. Aga hüppasin hoopis 1.82 (tol hetkel oli isiklik rekord 2011. aastal saavutatud 1.90 – toim). Siis mõtlesin, et olen veel noor ega tohi annet raisku lasta. Võiksin uuesti alustada, et vaadata, kuhu võin välja jõuda.

Mida te pärast gümnaasiumi lõpetamist õppima läksite?

Läksin Tartusse õppima eesti ja soome-ugri keeleteadust, sest seal oli arvutilingvistika, mille vastu tundsin huvi: nii keele- kui ka arvutiteadus koos. Minu põhikooli eesti keele õpetaja ja klassijuhataja soovitas seda eriala, sest mul oli eesti keel päris hea ning mind huvitas ka IT-pool.

Kas teil ei tekkinud mõtet jätkata spordiga Tartus, otsida seal uus treeninggrupp?

Kuna mul juba gümnaasiumis motivatsioon langes, sest noorte konkurents Eesti tasemel oli nii tugev, kadus toona lihtsalt tahtmine ära. Polnud mingit eesmärki, kuhu püüelda. Nii-öelda kurtide maailmast ei teadnud ma veel mitte midagi: et neil on ka oma võistlused. Ma polnud sellest lihtsalt teadlik, ilmselt oleksin muidu leidnud motivatsiooni.

Arvan, et kui oleksin gümnaasiumis sellest rohkem teadnud, siis treeninuksin palju innukamalt ning tegelenud spordiga ka ülikooliaastail. Kes teab, kui kaugele võinuksin jõuda. Ilmselt mõjutas toona teadmatus väga palju edasist karjääri.

Mitmekülgne sportlasena hüppab Tanel Visnap kaugust üle seitsme meetri.  (Tiina Kõrtsini)

Kui te kergejõustiku juurde naasite, siis kõigepealt hüppasite kõrgust. Sprindiga hakkasite tegelema alles eelmisel aastal. Areng on fenomenaalne! Kas see, et tulemused nii hoogsalt paranesid, tuli üllatusena?

Mulle endale ei ole see tegelikult nii suur üllatus, sest tean, mis on mu võimed. Tuleb endasse uskuda, sest siis oled juba poolel teel. Kui 2017. aastal treeningutega alustasin ja nägin, et järgmiseks kevadeks ei teinud ma põhimõtteliselt mingit arengut – kõrgushüppes jäin 1.80 peale toppama ja kaugust hüppasin vaevu kuus meetrit, kui sedagi –, siis mõtlesin, et pean aja maha võtma, et ainult kergejõustikule pühenduda. Käisin veel ülikoolis, õppisin teist aastat magistrantuuris ning sõitsin Valga ja Tartu vahet ega saanud korralikult treenida. Kui sain ainetega ühele poole – magistritöö on veel tegemata –, siis tegin sellise otsuse.

Hakkasin 2018. aasta suvel rohkem jälgima, et toituksin võimalikult tervislikult ja mitmekülgselt. Juulis hakkasid trennides vaikselt tulema ka tulemused. Üle-eelmisel aastal hakkasin seadma treeningutel eesmärke, mille poole võiksin püüelda. Siis hakkasid tulemused arenema eriti kaugushüppes. Kui varem hüppasin stabiilselt 5.80, siis tol suvel kandusid hüpped 6.20 juurde ja augusti lõpus tuli juba 6.40.

Sügisel oli mul esialgu plaan jätkata magistritööga, aga kuna nägin, et tulemused olid paranenud, siis otsustasin hakata valmistuma 2019. aasta kurtide sisemaailmameistrivõistlusteks. Võtsin kergejõustiku jaoks vaheaasta. Aga just möödunud talvel, kui pühendusin spordile täielikult, hakkas areng tulema kuidagi mühinal. Otsest põhjust ma ei tea, miks see nii järsku tuli. Mina arvan, et just tänu sellele, et olin kergejõustikule pühendunud. Igapäevastress oli minimaalne. Kui seda pole ja teed seda, mida väga armastad, siis tulebki areng.

Nooremana te sprindiga nii palju ei tegelenud. Kas siis te polnud nii kiire või polnud teil oma võimekusest aimugi?

Jah, praktiliselt ei tegelenud üldse. Mu lemmikala oli lihtsalt kõrgushüpe. Kuid tegelikult tegelesin kooli ajal natuke ka tõkkejooksuga, kuigi mitte just erilisel tasemel.

Kui tõsiselt te praegu sporti teete, milline teie treeningprogramm välja näeb?

See oleneb sellest, kui hästi ma ennast tunnen. Viimased poolteist aastat on mind seganud sääreluu valu. Kahtlustan, et see on luuümbrise põletik. Olen käinud ka arstide juures ja üritanud ravida, aga täielikult pole lahti saanud. Kui jalg lubab, siis teen vähemalt neli korda nädalas trenni ning mõnikord käin ka hommikul jooksmas. Kui tunnen, et ei saa hüpata ega joosta, siis ma lihtsalt puhkan. Pole mõtet ennast piinata, muidu läheb asi hullemaks.

Tanel Visnap imetleb Erki Noole töökust ja järjepidevust. (Stanislav Moškov)

Kuidas tänavu kevadine ettevalmistusperiood läks, arvestades just koroonaviirusest tingitud eriolukorda?

Korraks kadus motivatsioon jälle ära, suuresti vigastuse pärast. Siis mõtlesin, et kaua ikka punnida. Jalg valutas ja midagi teha ei saanud ning kui koroonaaeg lõpuks saabus, siis läksid loobumismõtted aina tugevamaks. Hoidsin siiski end toonuses: käisin jooksmas ja tegin iseseisvalt kummiga harjutusi. Suutsin kuidagi loobumismõtted eemale tõrjuda, kuigi tõesti oli väga raske aeg. Just teadmatuse pärast, kas kurtide MM toimub või mis üldse saama hakkab.

Kas te praegu treenite eelkõige sprinterina või harjutate regulaarselt ka muid alasid? Olete varem teinud ka mitmevõistlust. Kuidas te järgmiseks hooajaks valmistute?

Pigem on treeningud üldfüüsilised. Esmaspäeval harjutame starti ja teeme plahvatuslikku jõudu: kastile hüppeid ja muid selliseid harjutusi. Teisipäeval ja neljapäeval on kuulijännid ja rohkem toniseerivaid asju.

Mida peate oma karjääri suurimaks saavutuseks? Olete kurtide MMilt võitnud kaks medalit. Enne, kui ma teiega intervjuud tahtsin teha, mõtlesin küsida, et kas teie eesmärk võiks olla Eesti tavakoondisesse pääsemine. Kuid tegite selle juba ära.

Kui täiesti aus olla, siis ma selle peale ei mõelnudki, et võiksin Eesti koondisesse pääseda. Kutse Balti matšile tuli mulle täiesti ootamatult. Aga raske on niimoodi esile tuua – arvan ikkagi, et suurim saavutus on kurtide MMi kaugushüppe pronks. Sest see tuli mulle täieliku üllatusena. Hüppasin seal 6.89, kuigi mu eelmine rekord oli 6.52. Aga sisendasin endale, et olen võimeline hüppama 6.80, et ma suudan ja teen selle ära.

Kas te oskate võrrelda näiteks kurtide MMi ja augustikuist Balti matši?

Vahet pole, kas ma esindan kurtide koondist või nii-öelda tavakoondist. Uhke tunne on ikkagi, et saan Eestit esindada. Samasugune võistlusnärv on muidugi ka sees.

Mis te ise arvate, kus te endal sprindis kõige suuremat varu näete? Kui vestlesin teie treeneriga, siis ta uskus, et oleksite suuteline jooksma 10,40, kui te poleks vahepeal spordist pausi teinud.

Ma ise arvan, et oleksin võimeline jooksma 10,50. Olen selle võtnud ka eesmärgiks, sest kurtide Euroopa rekord on 10,51 (2011. aastast ukrainlase Mykola Nosenko nimel – toim). Aga ma ei tohi seda joosta koos sisekõrvaimplantaadiga, muidu ei lähe see arvesse. Peaksin seda tegema kuskil kurtide võistlustel. Kõige suuremat varu näen stardis ja lõpus. Kuna mul on kiiruslik vastupidavus natuke nõrk, siis vajub lõpp täielikult ära.

Aga starti olen tõsisemalt treenima hakanud alles selle aasta jaanuarist. Hakkasime keskenduma sellele, mis on valesti ning kuidas seda parandada saab. Tegelikult leian, et ka kiirenduses on varu sees.

Tanel Visnap (173). (Tiina Kõrtsini)

Kui palju on teie rekord ilma sisekõrvaimplantaadita?

Implantaadita on mu rekord 11,01, mille jooksin just selle aasta Eesti karikavõistlustel. Puhus küll vastutuul (–1,5 m / s – toim), kuid ei jäänud tulemusega rahule. Eesmärk oli joosta ikkagi 10,8.

Kui suur vahe on teile selles, kas kasutada 100 meetri jooksu ajal implantaati või mitte?

Kui ma ei kanna implantaati, siis ma paratamatult keskendun stardis just paugule, mitte esimestele sammudele. See mõjutab ikkagi starti korralikult. Kui on aga näiteks kurtide Euroopa meistrivõistlused, siis kasutatakse pakkude ees foori. Kui see on kollane, tuleb valmis olla ning kui see läheb roheliseks, siis on minek.

Aga kuivõrd suureks abiks on implantaat igapäevaelus?

Kui kuulmisaparaati võrrelda sisekõrvaimplantaadiga, siis vahe on kui öö ja päev. Kõne poolest oleneb see, et kui räägin kellegi võõraga, siis tunnen end ebamugavalt, kuid see on rohkem ebakindlus. Viipekeelt ma ei oska, kuigi see kuluks ära. Kuna ma praktikas ei saa Valgas kellegagi harjutada või viibelda, siis unustan paratamatult märgid ära. Teiste kurtidega, kes tegelevad kergejõustikuga, on väike keelebarjäär ees. Aga kolm aastat tagasi ei osanud ma viipekeelt absoluutselt.

Võib vist öelda, et teie sportlaskarjäär on olnud küllaltki lühike. Treener ütles, et olete pidanud hästi targalt treenima, et tervena püsida.

Kui ma 2017. aasta suvel alustasin, siis tegin eranditult igal nädalal viis korda trenni. Isegi siis, kui midagi andis tunda. Ma ei mõelnud sellele, lihtsalt tulin suure tuhinaga kergejõustikku tagasi ja tahtsin juba tegusid tegema hakata. Augusti lõpus tekkis paremal jalal kannavigastus. Sügisel pidin selle pärast ka arsti juurde minema, kust siiski abi ei saanud.

Kannatasin valu välja aasta lõpuni, õnneks kadus see kuidagi iseenesest ära. Kuid tol hetkel mõistsin, et pean rohkem oma keha jälgima, seda, kuidas treenin. Alati ei saa täiega panna. Treener võib mulle juhiseid anda, aga sina ise tunned enda keha kõige paremini. Kui kuskil midagi valutab, siis sina oled esimene, kes sellest aru saab.

Ütlesite, et üheks eesmärgiks on teil joosta 10,50. Aga kas on midagi veel, mida loodate saavutada? Kaugust olete üle 7 meetri hüpanud, kas näiteks kõrgushüppes 2 meetrist jagu saamine võiks olla miski, millest mõtlete?

Kui kergejõustikku tagasi tulin, siis võtsingi endale ainsaks eesmärgiks kõrgushüppes 2 meetrit täis saada. See oli tegelikult ka gümnaasiumis veel eesmärgiks, kuid toona jäin sellest kaugele ning kadus ka motivatsioon. Aga uuesti alustades muid eesmärke mul polnud. Sellel aastal pole küll jõudnud kõrgust hüpata.

Tänavu talvel tulite Eesti meistrivõistlustel 60 meetri jooksus neljandaks. Jäite esimesena poodiumilt välja ka suvel 100 meetri distantsil. Kas see medal on teile kunagi olnud eesmärgiks?

Otseselt pole olnud. Kui lähen võistlusele, siis lähen lihtsalt endast parimat andma ja võtan eesmärgiks just tulemuse, mida tahan saavutada, mitte koha. Talvistele meistrivõistlustele läksin eesmärgiga joosta 6.90. Eeljooksus tuligi see aeg, isiklik rekord oli enne 7,04. Kui ei sea endale kõrgeid sihte ja ambitsioone, siis ei tule ka tulemusi.

Tanel Visnap (Tiina Kõrtsini)

Milline on teie treeningrupp?

Meil on seal noori, kes käivad hobi korras kooli kõrvalt trennis. Enamiku asju teeme koos, kuid harjutusi teen ise.

Ja kuidas olete rahul Valga treeningtingimustega?

Tingimused on minu arvates treenimiseks väga head. Suvel me küll jõusaali ei kasuta, kuid talvel on see võimalus olemas. Staadionil on kaks kangi ning kui tahame näiteks kükke teha, siis kasutame selle jaoks teiste abi: istume teineteise õlgadele. Millestki puudust ma ei tunne.

Kas teil on spordis olnud eeskujusid?

Kui üldse, siis Erki Nool. Tema töökus ja järjepidevus viisid ta niivõrd kõrgele tasemele. Olen üritanud ka ise lähtuda põhimõttest, et ilma töökuseta ei jõua kuhugi. Kui teed trenni, saad üsna kiiresti aru, et pole olemas kiireid otseteid. Kui tahad kuhugi jõuda, siis pead tegema selle nimel tööd. Tuhande sammu teekond algab ikkagi esimesest sammust.

Spordis on üksinda kaugele jõuda vaata et võimatu. Teil on kindlasti olnud palju toetajaid.

Minu pere on mind kindlasti väga palju toetanud. Nende abita poleks ma kindlasti nii kaugele jõudnud. Nad on seisukohal, et pean tegema seda, mis heaks arvan. Kui läksin sellel aastal Eesti meistrivõistlustele, siis tuli esimest korda terve pere vaatama minu võistlusi. Päev enne võistlusi nad küsisid, mis võiks olla minu eesmärk.

Ütlesin, et tahan joosta 10,65, kuigi rekord oli tol hetkel 11,01. Kuid nad ütlesid mulle kohe, et teeme ära! Hakkasin siis ise ka sellesse uskuma. Kui see päev lõpuks saabus ning eeljooksus sain kirja 10,71 (jooksu ajal puhus tagantuul +2,3 m/s – toim), siis polnudki enam nii üllatunud, sest olin võtnud veel kõrgema eesmärgi. Lõpuks ei jäänudki palju puudu.

Tanel Visnap. (Tiina Kõrtsini)

Teie treener oli avaldanud lootust, et sellest sügisest saab teha korraliku ettevalmistuse. Kas varasematel hooaegadel pole see õnnestunud?

Eelmistel aastatel on paratamatult seganud vigastused. Mullu sügisel sain ainult ülakeha treenida ja rattaga sõitmas käia, jalgadele jõudu teha ei saanud.

Olete te mõelnud, kui kaua tahate spordiga veel tegeleda?

Kindel plaan on jätkata kurtide olümpiamängudeni, mis toimuvad praeguste plaanide kohaselt järgmisel aastal 5. - 21. detsembrini Brasiilias. Kui aus olla, siis natuke kannatab spordi tõttu igapäevaelu ning plaanis on ühel hetkel lõpetada magistritöö.

Aga mida te siis plaanite teha, kui magistritöö kaitstud saab, on teil mõni kindel amet silmapiiril?

Tulevik on veel ebaselge. Ma pole kindel, mida ma täpselt teha tahan. Praegu keskendun spordile.

Kas te kavatsete enne ettevalmistusperioodi väikese puhkuse ka võtta või hakkate kohe pihta?

Alustan kohe ettevalmistusega. Sellel aastal olen koroonaviirusest tingitud eriolukorra tõttu niigi palju puhkust saanud. Tahan ikka täiega panna, sest tunnen, et kurtide olümpia on juba ukse taga. Minu eesmärk on ikkagi 100 meetris võita kuldmedal.

Tean, et ukrainlased väga kõvad jooksjad. Üks neist jooksis sise-MMil Tallinnas 60 meetrit 6,77ga. Eelmisel suvel Saksamaal EMil läbis ta 100 meetrit 10,85ga. Arvan, et 10,60 on piisav, et tulla olümpiavõitjaks.

Tanel Visnap (Stanislav Moshkov)

* * *

Treener Raimond Luts: Taneli üheks heaks omaduseks on see, et ta on suur mõtleja

Tanel Visnapi treener Raimond Luts, kes on teiste seas juhendanud ka Eesti parimat odaviskajat Magnus Kirti, meenutas, et noorena oli kergejõustik Visnapile pelgalt võimaluseks veeta toredalt aega.

„Nagu ise võite arvata, on Taneli treenimine olnud huvitav kogemus. Gümnaasiumiklassides tegi ta tõket ja kõrgust. Kui Tanel Valgast ära läks õppima, tekkis spordis suur vahe. Siis läks ta Valga kurtidega Pärnusse Eesti meistrivõistlustele, kus läks hästi ning tekkis uuesti motivatsioon. Kui meenutada, milline Tanel oli kooliajal, siis ega ta mingi spordimees toona ei olnud, tegi rohkem seepärast, et seltskonnas oli tore - kaks-kolm korda nädalas, mõnel nädalal üldse mitte. Ta tegi loovalt, see oli eesmärgiks. Nagu ma olen aru saanud, on Tanelil IT-alased oskused ja teadmised head ning selles valdkonnas võiks ta kuhugi jõuda,“ ütleb Luts.

24aastaselt kergejõustiku juurde naasnud Visnapi järsu arengu taga on treeneri sõnul eelkõige leidlik lähenemine treeningutele. „Treeningprogrammi koostamine erinevas vanuses sportlastele pole niisama lihtne. Teda tuleb õppima tundma ja tunnetama. Taneliga ei saanud tegeleda nagu tavasportlasega - teeme kõva baastreeningu ja nii edasi -, tema organism ei pidanud vastu. Tal tekkisid jalgade probleemid, põlvevalud ja muud hädad. Pidime jube targalt tegutsema, et üldse kuhugi jõuda. Kasutasime selliseid vahendeid nagu jalgratas, et natuke tugevdada jalgu, põlvi ja sidemeid ning hüppeid tegime väga ettevaatlikult, pea olematult.“

„Samal ajal korvasime selle igasuguste kükkide, topispallivisete, kangi ja kaaslasega harjutusi tehes. Tekitasime erinevaid võimalusi. Taneli puhul pean väga heaks omaduseks seda, et ta on üks suur mõtleja. Ta analüüsib kõik läbi: kõik stardid, tehnika, jooksu lõpuosa. Trenn on tihtipeale kvaliteedi põhjal üles ehitatud, jamaga me ei tegele. Teine asi on jõutrenn, mis talle sobibki, siis ega ta kella ei vaata. Programmi viib ta lõpuni ja ma usaldan teda. Olen sajaprotsendiliselt veendunud, et ta teeb ka kõik ära. Areng ongi kõige rohkem jõu pealt tulnud,“ selgitas Luts.

Kui tänavused tipptulemused ning kolme aastaga tehtud suur areng pole kogenud treenerile üllatuslikud, siis on tal hea meel, et sportlane on viimaks suutnud saavutada stabiilsuse.

„Kurtidel sportlastel on tohutu võime ennast kokku võtta ja realiseerida seda, mis sees on. Mind üllatab kõige rohkem, et ta on stabiilsemaks saanud. Enam ei kõigu tulemused seinast seina. Aga ega me kaugust pole saanud palju hüpata, kuna põlved pole vastu pidanud ja jalad on hellad. Teeme doktorite Madis Rahu ja Kaspar Rõivassepaga koostööd. Nüüd ta läheb nendega vestlema, sest meil on eesmärk teha nii hea ettevalmistus kui võimalik, sest võib-olla tulevane hooaeg jääb viimaseks ning olümpiamängud tuleb väärikalt lõpetada.

Alguses tegelesime hüpetega, sest seda on kergem teha. Sprint nõuab päris suurt tööd, ega see niisama ei tule. Jällegi oli kasutegur suur: ta sai kurtide MMilt kaks pronksi ja tegi seitsmevõistluse, kus tal olid tugevamad ja nõrgemad alad, aga fakt on see, et Eesti rekord ja MMi pronksmedal! Võtsime kokku ja tegime ära. Tol hetkel sprint polnud põhiline, see oli baasi ladumine tulevasteks tegudeks,“ selgitas Luts.

Treener näeb Visnapis suurt potentsiaali ja usub, et kui ta poleks vahepeal spordist pausi teinud, võiksid tema tulemused olla pisut teisest puust.

„Ajalugu tagasi keerata küll ei saa, aga kui ta oleks tõsisemalt tegelema hakanud varem ja pausi poleks sisse tulnud, oleksid tema võimed lubanud joosta 10,40 juurde. Kiired lihased on tal hästi arenenud,” sõnas Luts.

Oma hoolealuse ühe tugevusena tõi ta välja keskendumisvõime. „Kui Tanel tuleb trenni, siis ta keskendub trennile. Teda ei huvita sissetulevad kõned ja muu. Tal on oskus anda nii palju, kui paljuks ta suuteline on. Muidugi maksimumi me taga ei aja, aga trennid, mis ta teeb, on trenni moodi. Kui ta midagi ette võtab, püüab ta selle ka ellu viia,“ lausus Luts.

Staažikas treener ei olnud kurtide sportlastega varem koostööd teinud. Lisaks Visnapile juhendab ta nüüd ka 18aastast Karl Kristjan Kajakut, kes kurdi kergejõustiklasena tegeleb sarnaselt sprindi- ja hüppealadega.

„Võtsin Taneli ja Karl Kristjan Kajaku huvi pärast, sest mõlemad olid Valga poisid ning miks mitte katsetada. Kui lõpetasin koolidirektori töö ära, siis tekkis aega piisavalt. Siis proovisin katsetada, kas tuleb välja või mitte. Ka mul oli huvitav,” kinnitas kunagine pikaaegne Valga gümnaasiumi direktor.

Üheks suurimaks proovikiviks kurtide sportlaste treenimise puhul on hoida neid motiveerituna. „Kui on motivatsioon kõrge, on edasiminek kohutavalt hea. Aga kui see on madal, siis on raskem. Näiteks Karl Kristjan Kajak mõtles sel aastal, et tuleb kurtide MM, aga too jäi ära. Tal kadus stiimul ära, et kuhugi jõuda. Tema küll sel aastal suurt arengut teinud pole näidanud: tegi küll paar kurtide Eesti rekordit, aga need pole need, mis on tema võimed. Märtsikuus kehtestatud eriolukorra tõttu oli treenida mõistagi raskem, ent õnneks suudeti raskest perioodist edukalt välja tulla.“

Luts jätkas: „Mingi jälje koroonaviirus jättis. Kui epideemia lõppes, oli Tanel füüsiliselt üpris kehvas seisus. Aga ta hakkas tõsisemalt tegelema just jõuharjutustega ning tegime baastreeninguid nii palju kui organism lubas.“

Seejuures pole kogenud treeneril, kes 800 meetri jooksus 1.49,8ga Eesti kõigi aegade edetabelis 16. kohta hoiab, varem väga palju sprintereid olnud. „Ise olin jooksja, aga edukamad õpilased on olnud odaviskajad. Mul on väga häid kõrgushüppajaid olnud - Grete Udras, kes on päris tippu jõudnud, Risto Rannik, Magnus ise hüppas 2.12. Kolmikumehi on kõvasti olnud, kuid kaugushüppajaid on väga vähe. Enne kui Tanel tuli, oli grupi parim tulemus 7 meetrit. Jooksjaid pole aga kuskilt võtta, sest inimesed ei taha enam teha rasket tööd. Nii ta paraku on,“ tõdes Luts.

Tanel Visnap (Stanislav Moshkov)
Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?