Helmen Kütt | Hooldekodu elanikke ei tohi panna luku taha surema

Kriisikevad olid täis arvukaid katsumusi ja raskusi. Eriti just vanem põlvkond kannatas üksinduse all, paljud eakad olid koduseinte vahel, nägemata pikki kuid oma lapsi, lapselapsi ja tuttavaid. Hooldekodu elanikele tähendas eriolukord sõna otseses mõttes elu lukustatud uste taga.

Väga raske oli ka lähedastel, kes jäid ilma võimalusest istuda väetiks jäänud ema või isa voodiserval, hoida armsa inimese kätt. Sellised koosveedetud hetked on aga hindamatu väärtusega. Samuti puudus hoolekandeasutustes lähedase hoolitsev pilk sellele, kas tervislikus seisundis on toimunud muutusi ja kas neile tuleks kiiresti perearsti poole pöördumisega reageerida. Kes siis ikka oskavad paremini märgata muutusi eaka tervises, kui mitte meditsiinitöötajad või seni hoolekandeasutust sageli külastanud lähedased. Mitmes kohas oldi aga olukorras, kus pool aastat puudus võimalus kokkusaamiseks ja seda isegi maske või muid kaitsevahendeid kasutades.