Urmas Hännile | Mart Helme intevjuu – palju tüli... ei millestki

Mõne aja eest lörri läinud katse pöörata riiki on pannud Eesti õpetajaskonna – vähemasti osa sellest – täbarasse olukorda: emakeeleõpetajail on tark unustada senised teadmised osundamisest (tsiteerimisest), kodanikuõpetuse tundides on ühiskonnas paigast ära väärtushinnangute taustal keeruline võtta jutuks eetikat, kõlbluse algtõdesid.  

Et kõik ausalt ära rääkida, nagu tavatses ütelda Jaan Rannapi raamatukangelane Agu Sihvka, peab alustama sellest, et juba veerandsada aastat normeerib (korrastab, reeglistab) eesti kirjakeelt Emakeele seltsi keeletoimkond. Töörühma viimane, tunamullusest suvest pärinev otsus määras, et kujundlikke elik ümberütlevaid nimetusi võib kirjutada kas suure või väikese algustähega. Ehk pikemalt seletamata: Jaapan võib kirjas olla nii tõusva päikese maa kui ka Tõusva Päikese Maa. Ja kõik on õigekirja koha pealt ažuuris.