Kolme poja isa Sepo Seeman: „Mingis vanuses tundus, et kõik sõltub minust. Aga nüüd näen, et järeltulev põlvkond on ootamatult vara valmis kaela kandma.“

„Poegade omadus on mitte kuulata oma vanemaid ja selle vastu ei saa võidelda,“ teab näitleja Sepo Seeman oma kogemustest nii pojana kui ka kolme poja isana. Ei mingit traagikat, Sepo suul on habras muie. „Ma püüan sellega harjuda ning leppida ja jätkuvalt kohaneda oludega. Kui noortel on põhiloomuses kohaneda ja paljuneda, siis minuvanused – kohaneme edasi, aga pigem enam ei paljune.“ 

Poisid on märkamatult suureks kasvanud, möönab Sepo, kui veedab terve perega Tartus nädalavahetust. Ning avastab Tartut kui välismaad, sest varem pole siin üheskoos aega veedetud. Ei, see pole varane isadepäeva tähistamine, miks kõik see mees koguneb ülikoolilinna. Nad on lihtsalt kokku tulnud. Nii on ses ühtehoidvas peres kombeks. „Pagana hea tunne on, et pojad ei roina kohale ainult isadepäeva puhul,“ särab pereisa Sepo. Pojad – Aleksander, Oskar, Johannes – on otsapidi kodust välja lennanud. „Tuleb lihtsalt vaadata ja imestada,“ tõdeb ta. „Mingis vanuses tundus, et kõik sõltub minust. Aga nüüd näen, et järeltulev põlvkond on ootamatult vara valmis kaela kandma.“ Peab pausi ja viskab surmtõsise näoga nalja: „Ning ma näen, et nad suhtlevad minuga viisakusest.“ Peab veel ühe pausi, et öelda: „Ma ei ole ühelegi pojale erialavalikul nõu andnud, seda ei saa anda. Kõik on nende enda kulgemine ses valikute virvarris.”