Tatjana Järvi neljandast rängast kaotusest oma elus: „Et üldse ellu jääda, pidin mõistma, et nüüd on nii.“

„Loomulikult on see omamoodi traagiline, kui aplaus ühel päeval lõpeb. Aga iga asi saab ükskord läbi. Ma ei ela illusioonis. Laval tantsimisest jään aga vist elu lõpuni puudust tundma. Näen vahel isegi unenägudes, kuidas ma üritan hüpata, aga ei saa jalgu maast lahti. Või on vaja teha pööret, aga ma ei saa – ei pöörle,“ räägib baleriin ja koreograaf Tatjana Järvi. Just tema töö, tantsimine, on aidanud tal üle elada kallite inimeste kaotuse.  

Kadriorus Katharinenthali kohviku õuetoolide seljatugedel istuvad reas varblasejütsid ja sööstavad julgelt lauale, kui sööjad mõne palakese hetkekski taldrikule panevad. „Küll nad on toredad!“ hüüatab Tatjana vaimustunult ja jälgib enda eest laualt õhku tõusvaid sulelisi lapseliku õhinaga. Ta suhtub imetluse ja huviga igasse elusolendisse, olgu see siis kahe- või neljajalgne. Tatjana on pannud hea sõna jõu proovile ja püüdnud suhelda isegi ootamatult õues kohatud rotiga.