Heinart Puhkim | Eesti sotsiaaldemokraatia ümberlõikamine

Ühinesin Eesti Sotsiaaldemokraatliku erakonnaga kuus aastat tagasi. Leidsin, et minu pikaaegne töö inimestega, suurte tööstusettevõtete personalidirektori kogemus ja erakonna väärtused sobiksid. Tööinimene ja tema võimalik ettevõtjaks kasvamine on minu jaoks tuumväärtus. Minu sotsiks hakkamise vaderiks oli tõsine Saaremaa mees, härra Jüri Pihl isiklikult. Ta oli nimelt millalgi 1970ndatel alustanud töömehekarjääri laevaremondi mehaanikatsehhi treialiõpilasena. Kaadri tugevdamiseks suunati tööle miilitsasse. Profina tegi karjääri ja juba Kaitsepolitseameti peadirektorina külastas laevaremondi üritusi. Ikka sai juttu aetud. Siis kutsuti Jüri sotside juhiks.

Kahjuks ei sobinud Jüri tugev iseloom ja tulemusele orienteeritud juhtimisstiil vist endistele mõõdukatele ega mõjukatele fundamentaalfeministidele, kes olid just alustanud sugude erisuse demonstreerimisest Tammsaare pargi miitingutel loosungi all „tilliga ja tillita“. Aruteludel ja koolitustel hakkas sotside agenda üha rohkem laiali valguma stiilis „meie hoolime“ ja poliitpraktikas takerduma mõnigate juhtide üksiksööstudesse, näiteks: tõstame viina hinda, joovad vähem. Aga kellest rohkem või vähem hoolime? Selle ümber toimus pidev hämamine. Nii erakonna liikmete kui ka oma valijate suunal. Teeme veel ühe fondi, korjame ka kõige vaesematelt raha kokku ja anname nn robertkittidele pööritada jne.