„Emme ütles, et see on lõbus tükk, aga ta vist tegi nalja!“

Aigi Viira, 1. detsember 2020

„Emme ütles, et see on lõbus tükk, aga ta vist tegi nalja!“ kostab üle noorsooteatri Ferdinandi saali etteheitev lapsehääl. „Mis neist nüüd saab?!“ pärib seesama hääl nõudlikult, juba põnevust täis sosinal. Laval käib Ott Aardami autorilavastuse „Jääpüük“ esietendus ja põnevusest hinge kinni pidada, ehk pisut peljatagi on põhjust. Kolm sikutitega kalale tuisanud vaprat last on jääpangale vangi jäänud. Nad on merehädas. 

Lõpuks võib publik ikkagi kergendunult hingata. Kaks venda ja õde, kes tahtsid vanaisa kalamehelugude eeskujul merest suuri purakaid püüda, tunnevad seikluse maitset, sekka hirmu ja ahastust ning pääsemisrõõmu. Koletu merevangistus saab läbi ütlemata müstilisel moel ning see paneb imedesse uskuma mitte üksnes väikseid vaatajaid, vaid suuremaidki. Autori ja lavastaja Ott Aardami sõnul ongi „Jääpüük“ lugu imest või õigemini sellest kummalisest nähtusest, et imed juhtuvad just lastega. „Kõik ju mäletavad oma lapsepõlvest mõnd imelist seika või vähemalt seda tunnet, et imesid ikka juhtub – no mitte iga päev, aga tuleb ette. Aga miks siis suureks kasvades imesid aina vähemaks jääb? Või juhtub ka täiskasvanutega imesid sama palju, aga täiskasvanud lihtsalt oskavad nad kõik ilusti loogiliselt ära seletada? Igatahes on päris imelik, et selleks, et rahu saada, on normaalsel täiskasvanud inimesel vaja ime ära seletada – teha olematuks see, mis on kõige imelisem asi üldse.“

Edasi lugemiseks vajuta:
Oled juba lugeja?