Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas malbe mõrvar õõvastavalt kolpa embas

Tõnis Erilaid, 8. detsember 2020

„Tulevane täiendet Eesti keel on kui kunstiteos, kui tore eepos, kui suur sümfoonia, mille üksikute osade kallal nikerdan ja mille tulevast valmissaanud kuju vaimus juba ette naudin,“ kirjutas Johannes Aavik 1916. aastal oma päevaraamatusse. Vaid paar päeva varem oli ta nentinud: „Kirjutin kogu ennelõunase aja uute sõnade sõnastikku. Sel oleks keeleuuenduse edendamiseks suur mõju, sisaldaks vähemalt 1000 sõna.“

Eesti silmapaistvaim keeleuuendaja, täna 140 aastat tagasi Saaremaal Laimjala vallas vallakirjutaja pojana sündinud Johannes Aavik tegi keele struktuuri uuendamise ja rikastamise oma elutööks. Vaid mõned tema loodud uued sõnad on selle kirjatüki pealkirjas. Ta lõi neid arvukalt, sageli laenates soome keelest, aga ka Eesti murretest kohandades. Relv, naasma, taunima, uje, siiras, pädev, range, morn, laup, huvi, kiinduma, soodus, kääbus, orb – need on vaid mõned näited sõnadest, mida tänu temale agaralt kasutame.

Edasi lugemiseks vajuta:
Oled juba lugeja?