TEEME PUUST JA PUNASEKS: millised ufod on meie õhuruumist läbi vihisenud

Sirje Presnal, 12. detsember 2020

Priit Rifk on kirglik mudeliehitaja ja teinud valmis 1 : 72 mõõtkavas koopiad seletamatutest lendavatest objektidest, mida on siin kandis silmatud: laternakujulisest, silindrikujulisest, leivapätsikujulisest, taldrikukujulisest… Ainult hiiglasliku musta kolmnurka ta praegu ehitada ei plaani – tegelikkuses on see jalgpallistaadioni suurune ning mudelina võtaks enda alla terve toa.

Huvi õhuruumis toimuva vastu on Rifki saatnud juba lapsepõlvest. „Olen sündinud 1982. Elasin 90ndatel Ämari lennubaasi lähedal ja vaatasin poisina, suu lahti, hävitajaid, mis madalalt meie kohalt üle lendasid,“ räägib ta. „Ma arvan, et sealt ongi mu lennundushuvi pärit. Kui teised lapsed hakkasid sõjalennuki müra peale nutma, siis mina olin vaimustuses. Need lendasid nii madalalt, et ma nägin pilooti seal lennukis, isegi kiivrit tema peas. Lapsena ma ei mõelnud, et tegemist on sõjatehnoloogiaga, mulle pakkus huvi just lennumasin kui tehnoloogiline seadeldis, mis õhus püsis.“

Et 90ndatel lennukimudeleid väga saada ei olnud, hakkas poiss neid ise ehitama. „Mulle meeldib realism, seega üritasin hästi autentsed teha; alguses voolisin puidust, hiljem läksin üle plastmudelitele, sest plast võimaldab hästi suurt täpsust, saad teha kõik neediaugud, nupud ja rihmad piloodi kokpitis, tahmaplekid, õlilaigud…“

Lennukimudeleid on Rifki kodus mitusada. Pisut enam kui aasta tagasi tekkis tal mõte teha eraldi ufomudelite sari. Nüüd on algus tehtud ja osa põnevamaid seletamatuid objekte on mudelina valmis.

Koopiate modelleerimisel on ta võtnud aluseks inimeste jagatud anomaalsete nähtuste kirjeldused. Enamik neist on Eestist, Igor Volke „Täiendatud ufopäevikutest“, osa ka välismaistest materjalidest.

Taldrikust pätsi ja kolmnurgani

„Tegelikult on ju ufojuhtumeid sadades tuhandetes ja kogu sellest infost mul jõud loomulikult üle ei käi,“ sõnab Rifk. „Aga kuna Igor on mu hea sõber, siis tuli mõte, et kuna ma niikuinii mudellennukite ehitamisega tegelen, võiks ju proovida modelleerida ka neid tundmatuid objekte, mida tema raamatus on kirjeldatud. Ja püüda teha nii, et valikus oleksid näited kõigist levinuma kujuga objektidest.“

Rifki kollektsioonis on olemas mitu kõige traditsioonilisemat lendava taldriku kujuga objekti, leivapätsitaoline asjandus Kivi-Vigalast, tilluke tiibrakett Meelva järve äärest, must silinder Kellaverest ja palju muudki.

LUGU LENDAVATE TALDRIKUTEGA: Mudelid on tehtud mõõtkavas 1 : 72. Need läbi meie taeva vihisenud objektid on üpris pisikesed, aga nähtud on ka hiigelmõõtmetega õhulaevu. (Erki Pärnaku)

„Igor Volke raamatus on rida väga selgeid, huvitavaid juhtumeid, mille kohta ei saa öelda, et inimene lihtsalt kujutas seda ette,“ tõdeb Rifk. „Ufoteadete puhul on enamasti rohkem kui üks nägija, nende hulgas ka väga autoriteetseid inimesi, sellepärast ei saa neid lugusid luuluks pidada. Tõsi küll – ufoloogias on hästi palju jama, aga on ka väga palju tõsiseltvõetavat materjali.“

Rifkil on plaanis ehitada veel kümmekond ufomudelit, et oleks olemas kõik ufoloogias välja toodud erineva klassifikatsiooniga kujud. „Mind ei huvita, et keegi ütleb, et ilus mudel. Mind huvitab autentsus ja täpsus – millised on paneelid, millised tuled ja lohud, milline on suurus…“  

Kõiki keskkonnaanomaaliaid ei saa mõistagi traditsioonilisteks mudeliteks teha, sest on väga palju sfäärilisi valguskerasid, -sambaid ja -täpikesi.

Teadus on ufode poolel

Rifk on töötanud lennunduses üle kümne aasta ning Eesti õhuruumis toimuvast informeeritud. Oma silmaga pole lennundusekspert ufot näinud, ometigi ei sea ta kahtluse alla võimalust, et teistel inimestel on rohkem õnne olnud.

„Siin ei ole midagi naeruvääristada,“ leiab ta. „Kui midagi on toimunud, siis midagi on toimunud ja seda ei saa eitada, sest on olemas mitme inimese kirjeldused. Küsimus on, mis sellest materjalist edasi saab. Töö peaks tegelikult alles algama – füüsikud, matemaatikud, meteoroloogid, miks mitte ka keemikud võiks oma ajud töösse panna ja üritada selgitada, millega meil tegemist on.“

Eesti teadus ei ole keskkonnaanomaalia teemadele suuremat tähelepanu pööranud ja seepärast on teadlastel lihtsam on väita, et selliseid nähtusi ei esine.

Rifk ei tee etteheiteid – Eesti väiksuse juures ei saagi oodata, et meil oleks võimekust kõiki lendavaid objekte ja muid anomaaliaid põhjalikult uurida. See aga ei tähenda, et mujal maailmas poleks tõsiseltvõetavaid ufouuringuid tehtud.

„Kui mõni skeptik väidab, et ufosid ei ole kunagi teaduslikult uuritud, siis see on täiesti vale! Uuringuid on tehtud küll ja küll. Üks suurorganisatsioon, kes vägagi palju ufotemaatika ja anomaalsete keskkonnanähtuste uurimisega 1977. aastast tegeleb, on Prantsuse kosmoseagentuur, praeguse nimega GEIPAN. Seal ei koguta mitte üksnes inimeste kirjeldusi, vaid neil on ka oma seirevahendid nii maa peal kui ka kosmoses, mis infot koguvad.“

Nähakse, kuid valjult ei räägita

Kui ufojuhtumeid on nii palju, jääb arusaamatuks, miks selle teema üle avalikult pigem nalja visatakse. Miks lennundusinimesed ja astronoomid kunagi ufosid ei näe? Ja miks radarid neid lennumasinaid tabanud ei ole? „Näevad ikka lendurid ka, aga mitte kõik,“ kinnitab Rifk. „Pilootide seas on väga palju üdini tehnokraate, kes ütlevad: pole näinud – pole olemas! Aga on ka neid, kellel on fotokas kokpitis, et kui miskit huvitavat silma jääb, saab kohe pildi peale võtta. Üldiselt sellest väga ei räägita. Piloodil on nii palju muud olulist tegemist, et isegi kui miski vilksab lennu ajal mööda ja endast ohtu ei kujuta, siis sinnapaika see seik ka jääb. Kui küsimus on lennuohutuses – tundmatu objekt teeb manöövreid õhusõiduki ees või selle läheduses, mistõttu tuleb suunda muuta, või avaldab mõju juhtimissüsteemile, siis see on teine teema. Tänapäeva regulatsioon näeb ette, et lennuohutust mõjutavast juhtumist tuleb teavitada. Kuid kui see tundmatu objekt on õhusõidukist piisavalt kaugel, et mitte ohustada lendu, siis see juhtum ka raporteerimata jääb.“

Mis radaripilti puutub, siis Rifki kinnitusel on väga palju maapealsetki lennutehnoloogiat, mida radar kinni võtta ei suuda. „Kui suurriikidel endal on see tehnoloogia kasutusel, siis mis veel tundmatutest objektidest rääkida. Aga on ka vastupidi – radari peale jääb märk maha, aga silmaga pole näha.“

Õnneks on ufotemaatika tabusus kadumas. Osalt on põhjus selleski, et meie maine tehnoloogia hakkab maavälisele vaikselt kandadele astuma. „Paari aasta pärast ei pruugi mingisugune huvitava kujuga seadeldis, kui ta meil kuskil põllu peal maandub, enam mingit elevust tekitada, sest filmis või arvutimängus on hoopis süngemad asjad,“ märgib Rifk. „Ufoteemat uuriv tuntud Ameerika ajakirjanik Geroge Knapp on öelnud, et kui „Star Warsi“ looja George Lucas saaks teada, mis tehnoloogiaarendused eraettevõtetes töös on, läheks ta kadedusest roheliseks. Maailm muutub kiiresti. Kvantarvutite, smartdust’i ja Elon Muski tehnoloogiate kõrval ei ole ufod enam midagi eriliselt põnevat.“

***

Hõbedane kera ja tulnukad Prantsusmaal

Seda hõbedast kera nägid 1967. aasta 29. augustil Prantsusmaal Cussaci külas 9- ja 13aastane õde ja vend, kes hoolitsesid põllul isa lehmade eest. Kui poiss kivihunniku otsa ronis, silmas ta nelja lapsesarnast, üleni mustas läikivas riides olendit umbes 45 meetri kaugusel põllul toimetamas. Nende kõrval seisis hõbedane kerakujuline objekt, mida oli tema hele(n)duse tõttu ebamugav vaadata.

Üks olenditest küürutas, nagu uuriks midagi maapinnal, teine hoidis käes peeglilaadset eset, mis peegeldas päikesevalgust. Poiss hüüdis olenditele ja kutsus neid mängima. Kui tulnukad said aru, et neid jälgitakse, tõusis üks neist vertikaalselt lendu ja sukeldus heleda kera ülemisest osast sisse. Teised järgnesid samal viisil. Pärast seda, kui objekt hakkas maapinnalt kerkima, kasvas ka selle heledus. Lapsed kirjeldasid, et kuulsid kera kerkimisel madalat, kuid teravat ja susisevat häält. Ühel hetkel heli katkes ja objekt kiirendas taevasse loode suunda. Olendite pikkuseks hinnati umbes 1,25 meetrit. Nende näojooned ei olnud tuvastatavad, käed olid pikad ja peenikesed, pea oli normaalsest kehaproportsioonist suurem.

Tulnukad ja pallikujuline objekt. (Erki Pärnaku)

Tegu on küll välismaa juhtumi põhjal loodud mudeliga, kuid sarnast hõbedast kera on märgatud laskumas Häädemeestel. Ning mullu septembris nägi noormees Harjumaal, Sambu küla põllu peal umbkaudu sama suurt kerakujulist, ehkki mitte hõbedast, vaid piimvalget objekti. Ka selle juures toimetasid olendid, seekord pikemakasvulised ja hõbedases rüüs.

***

1990. aasta novembris Kloogarannas nähtud kolmnurkne objekt

17aastane Argo üritas vaatamata novembrikuisele rõskusele rannas rändrahnu varjus magamiskotis suikuda, kui taevapiiril läks käima ebatavaline valgusemäng, mida ei saanud seostada pelgalt päikeseloojanguvärvidega. See tekitas noormehes kõhedust ja ta leidis hubasema ja turvalisema olemiskoha lähedases pumbamajas. Aknast taevast seirates nägi Argo põhja poolt piki rannajoont paarisaja meetri kõrgusel lähenevat 30–40meetrist tumedatoonilist lennuvahendit. Heli ei olnud kuulda. Fantastiline lennuvahend liugles veidi, langedes Klooga lahe kohale ja jäi enne Paldiski poolsaart nagu õhku riputatult pidama. Metallhele, nurkades mahekollased valgused, seisis võrdkülgse kolmnurga kujuline tundmatu ese õhus.

Väiksemat mõõtu must kolmnurk. (erakogu)

Siis lähenes esimese kolmnurga juurde elegantselt teine samasugune. Nii püsisid nad mere kohal mõnikümmend minutit ja lahkusid, minnes vahetult üksteise järel.

Pärast juhtunut kogunes rannale arvukalt kajakaid, vareseid ja metskitsi. Kaks kuud hiljem leidis aset teine sarnane kahe tunnistajaga juhtum.

(Igor Volke „Täiendatud ufopäevikud“)

***

1985. aasta 9. augustil Saaremaal, Salme külas nähtud ufo

15aastane Egon oli Saaremaal vanavanematel külas ja vaatas hilisõhtul telekat. Järsku läks televiisoripilt väga kehvaks, mispärast tuli minna nuppe kruttima. Siis korraga nägi poiss aknast mingit asja. See oli kiivrikujuline ja helendas ning oli rukkilillesinisest veidi heledam. Selle küljes oli paar varrast või antenni ja allservas mitut värvi tulesid, mis käisid ringiratast. Veidi eemal oli näha ka teist samasugust objekti.

Samast juhtumist rääkis õuel olnud vanaisa: „Toimetasin õuel, abikaasa oli äsja Tartust saabunud ja talitas laudas. Äkki lõi kogu õu oranžiks, niikaugele kui silm ulatus, oli kõik oranž – maja laut, heinakuhjad ja puud-põõsad särasid. Elulõng naabrimaja seinal oli nii ere, et näis, et läheb kohe põlema. Vaatasin miskipärast kella, see näitas 22.35. Värvus oli ühtlane. Nüüd tuli ka kaasa õuele ja kohkus. Kuulda oli madalat müdisevat heli, nagu oleks suurt trummi taotud…“

Daamikübarakese moodi ufo. (Erki Pärnaku)

Korraga veider valgus kadus ja heli lakkas. Taat arvas hiljem, kui oli Egoni juttu kuulnud, et „küllap see üks Jaapani masin oli – nad ju tehnika peale nõnda mihklid“.

Hiljem arvutati Igor Volke abiga välja, et objekt võis olla 2–4 meetrit lai ja natuke väiksema kõrgusega. Samal ajal olid ka teised Sõrve inimesed märganud kummalist valgust ning olnud hädas televiisoripildiga. 

(Igor Volke „Täiendatud ufopäevikud“)

***

1986. aasta suvel Põlvamaal nähtud tiibraketi moodi lennumasin

Pool tosinat õpilasmaleva noormeest olid tööpäeva lõpus tulnud Meelva järve ääre puhkama. Oma suureks üllatuseks märkasid nad äkki vaikivat kummalise kujuga lennukit, mis lendas paarisaja meetri kõrgusel teispool järve. Vahemaa oli kilomeeter-poolteist. „Lennuk“ lendas hääletult ja aeglaselt Pihkva suunas.

Tibatillukeste tiibadega kummaline tiibrakett. (Erki Pärnaku)

Mõni nädal hiljem nägid kaks sama rühma noormeest samasugust lennukit uuesti. Seekord lendas see järve kohal, seega märksa lähemal kui eelmisel korral, mistõttu ta oli paremini vaadeldav. Objekt oli tumeroheline, kergelt hallikas, kõrge vertikaaltüüriga, küljel oli must märk, mis meenutas midagi numbrite 4 ja 7 vahepealset. Väga väikesed tiivad eeldanuks väga suurt kiirust, aeglasena tundus objekt aga kummituslikuna.

Hilisemad konsultatsioonid sõjaväeekspertidega kummutasid tiibrakettide võimaluse.

(Igor Volke „Täiendatud ufopäevikud“)

***

2009. aasta augustis Kellaveres nähtud silindrikujuline objekt

Vaatlus toimus pärastlõunasel ajal, ilm oli ilus ja väheste pilvedega. Pool tosinat sõdurit tegid õues suitsu ja märkasid taevas musta, selgete piirjoontega silindrikujulist objekti, mis seisis kümne kraadi kõrgusel metsapiirist. Objekt oli jälgitav 15–20 minutit. Algul püsis ta liikumatuna, siis aga lagunes kolmeks võrdseks osaks. Seejärel eraldus keskmisest objektist suunaga allapoole must kriipsukujuline objekt ja kaugenes helitult.

Kolmeks lagunev silinder. (Erki Pärnaku)

Sõdurid üritasid objekti pildistada, kuid pildid ei õnnestunud. Radaritel seda samuti näha ei olnud.

(Igor Volke „Täiendatud ufopäevikud“)

***

Klassikaline lendav taldrik Venemaal

See konkreetne mudel on tehtud nõukogude ajal Voroneži sõjaväebaasides nähtud objekti järgi. Kuid Rifk kinnitab, et sõjaväeosade ja relvabaaside juures on kummalisi objekte märgatud sagedasti.

Valgusvihku heitev taldriku moodi masin. (Erki Pärnaku)

Voronežis oli seletamatu nähtuse tunnistajaks suur hulk sõjaväelasi – tundmatu taldrikukujuline objekt lendas kahe sõjaväebaasi vahel, heites välja intensiivse rohelise valguskiire. „See juhtum tekitas palju spekulatsioone ja häiret – arvati, et äkki on tegemist ameeriklaste seireriistaga,“ räägib Rifk.

Mõõtutelt oli tegu üpriski väikese lennuriistaga, mispärast võib arvata, et ilmselt ei olnud tegu mehitatud objektiga.  

***

1990. aasta varakevadel Kivi-Vigalas nähtud leivapätsisarnane ufo

Varahommikul lüpsifarmi tööle rutanud 32aastane naine nägi majast väljudes kuuri nurga juures tugevalt kiirgavat hõbedast leivapätsikujulist objekti. See oli kõigest mõnesaja meetri kaugusel ning silma järgi umbes poolteist meetrit kõrge ja kuus meetrit pikk.

Ka pätsikesed lendavad. (Erki Pärnaku)

Sama farmi teine töötaja, samuti Kivi-Vigalas elanud naine nägi lendavat objekti paar nädalat hiljem. See oli kuldne, kergelt oranžikas. Objekt liikus horisontaalselt, tõusis üles, muutus lennates halliks ja kadus Vana-Vigala suunas vihisedes vaateväljast. 

(Igor Volke „Täiendatud ufopäevikud“)

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?