Tiina Lokk: ilma Kaljo Kiisa „Nipernaadita“ poleks ma Eestisse jäänud

Tiina Lokk, Keit Paju, 12. detsember 2020

Hiljuti lõppenud ja 24. korda toimunud PÖFFi ehk pimedate ööde filmifestivali eestvedajal Tiina Lokil oli paar kuud tagasi tähtis juubel: tal täitus 65 eluaastat. Palusime Lokil, kelle elu on suures osas seotud just filmikunstiga, tuua välja filmid, mis on tema elu ja kujunemist kõige enam  mõjutanud.

„Minu eriala – filmiteoreetik, filmikriitik, filmiajaloolane – eeldab, et ma olen näinud tohutult filme, vaadanud ära kogu maailma filmiajaloo – ja nii see tegelikult ongi! Alates 1990ndate keskpaigast olen festivaliprogrammi tehes pidanud sammu pidama kogu maailma filmikunstiga, nii et see filmide hulk, mis minu silmade eest on läbi käinud – ma parem ei mõtle arvudele – on tõesti hiiglaslik.

Tiina Lokk (Erlend Štaub)

Selge, et nooruses nähtu ja kogetu jälitab meid terve elu. Need mälestused on kõige eredamad, hiljem nähtu ja kogetu on juba millegi kordus. Minu noorus sattus aega, kui üle maailma puhusid värsked tuuled, filmimaailm kubises suurtest loojatest: prantsuse uus laine, inglise vihased, saksa uus laine, Itaalia, USA, Venemaa. See oli meeletult huvitav aeg, kus üks film oli huvitavam kui teine ja üks nimi suurem kui teine:  Fellini, Tarkovski, Antonioni, Visconti, Fassbinder, Herzog, Forman, Lynch, Scorsese, Bergman jne. Seda rida võib jätkata ja jätkata. See oli üks terve suur ajastu, kui sa sattusid juhtumisi endise Nõukogude Liidu territooriumilt tulnuna nende filmide sekka – just minuga see nii juhtus, kui ma läksin Moskvasse filmikooli õppima. See oli nagu päikese puudutus, mis kõrvetas, tegi haiget, aga sa tahtsid seda uuesti ja uuesti, sest see oli Päike.

Fellini on kindlasti üks nendest, kelle filme võin ma lõputult vaadata ja kelle „8 ½“ oli vapustus ja silmiavardav – ah nii saab ka! Milline fantaasia, milline kujundite möll, milline muusika ja kui kaunis, samas nukralt eneseirooniline lugu loojast ja loomisest! Ilmselt ei unusta ma kunagi vapustavalt head Anthony Quinni ja Giulietta Masina mängu Fellini filmis „Tee“ või siis tema „Amarcordi“.

Federico Fellini filme võib Tiina Lokk lõpmatuseni vaadata. „Ilmselt ei unusta ma kunagi vapustavalt head Anthony Quinni ja Giulietta Masina mängu Fellini filmis „Tee““. (1954) (Vida Press)

Kuidas saaksin ma unustada Antonioni filmi „Blow-Up“ – filmi fotograafist, kes vaatab, aga ei näe... Vapustav film! Millised seisundid, valguse mängud, milline stsenaarium ja milline sügavus välise kerguse taga.

Tarkovski pani uurima vene kultuuri

Ma ei unusta ilmselt kunagi Bergmani „Sosinaid ja karjeid“ või „Ussimuna“, Tarkovski „Peeglit“, mida ma kunagi jumaldasin. Ma olen õppinud Venemaal ja ühel hetkel oli vene kultuur minu täielik hobi: ma tungisin vene kirjanduse, kunsti ja filosoofia sügavustesse, mind huvitas õigeusk. „Peegel“ on  film, mida võib lõpmatuseni vaadata, sest ikka ja jälle on seal tänu filmis kasutatud kujunditele ja omapärasele struktuurile võimalik avastada uusi kihte. „Peegel“ on sügavalt läbi imbunud vene kultuurist, religioonist. Kindlasti on Tarkovski üks põnevamaid oma ajastu režissööre.

Ma mäletan, kuidas me instituudis vaatasime väikeses saalis, kus inimesi oli nii palju, et hingata ei olnud võimalik, liigutamisest rääkimata, Miloš Formani filmi „Lendas üle käopesa“. See oli midagi sellist, mis pani sipelgad mööda nahka jooksma, sest kes meist toona, selles saalis olnutest, ei oleks tundnud ennast Jack Nicholsoni kehastatud kangelase nahas olevana. Need olid võimsad tunded ja emotsioonid, mida kätkes selle filmi sõnum endas ühele noorele tüdrukule, kes kasvas üles Nõukogude Liidus ja sai Moskvas filmi õppides paremini kui kusagil mujal aru teda ümbritseva maailma piiridest...

Miloš Formani „Lendas üle käopesa“ (1975) avaldas Tiina Lokile sügavat muljet. „See oli midagi sellist, mis pani sipelgad mööda nahka jooksma, sest kes meist toona, selles saalis olnutest, ei oleks tundnud ennast Jack Nicholsoni kehastatud kangelase nahas olevana.“ (Outnow.ch)

Aga siia ritta paneksin ma ka Kaljo Kiisa „Hullumeelsuse“, mis linastus pea kümme aastat enne „Käopesa“ ja mis sai otsustavaks, et üks teismeline tüdruk armuks ühte filmi – filmi, mis kõnetas teisiti kui kõik seninähtu nii oma vormilt ja väljendusvahenditelt kui ka sisult, rääkides vahenditest, mida totalitaarne režiim, ideoloogia kasutab inimese hingejõu murdmiseks.

EESTI FILMIKLASSIKA: Kaljo Kiisa „Nipernaadi“ (1983) oli esimene film, mida Tiina Lokk pärast Moskva kooli lõpetamist toimetas ning mis teda kindlalt Eestiga sidus. Pildil Tõnu Kark nimiosas. (Tallinnfilm)

Kaljo Kiisa „Nipernaadi“ oli esimene film, mille toimetajaks mind pandi, kui ma pärast Moskva kooli lõpetamist Tallinnfilmi tööle tulin. Kui ma ei oleks teinud oma esimest filmi koos Kiisa, Jüri Sillarti, Juhan Viidingu ja Tõnu Virvega, kui mul ei oleks olnud võimalust nendega koos fantaseerida, arutleda „Nipernaadi“ olemuse üle ja rääkida Gailitist, vabadusest, Eestimaa loodusest, kuulata Anne Maasikut ja Juhan Viidingu luuletusi – ma ei oleks jäänud Eestisse ja vist ka mitte Nõukogude Liitu.“

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?