Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas taheti tappa naiskurjategijaid

Kas naistele võiks kohus mõista surmanuhtluse? See tuli 1926. aastal jutuks riigikogu kriminaalseadustiku komisjonis, kus valmistati ette uue kriminaalseaduse eelnõud.

„Vastav paragrahv võeti vastu ettepandud redaktsioonis, mille järele surmanuhtluse täideviimine sünnib poomise ja mürgitamise läbi. Poomine jääb ära, kui süüdistatav ise on nõus mürki võtma. Pikemaid vaielusi tekitas, kas surmanuhtlust maksvaks tunnistada ka naisterahvaste puhul. Komisjoni enamus leidis, et kuna meil naised on seaduse ees meestega üheõiguslikud, siis peavad nad ka samal määral vastutama oma tegude eest ja kohus võib ka naisi surma mõista. Endised Vene seadused olid naiste suhtes armulikumad,“ kirjutab Rahvaleht 11. detsembril 1926.