Euroopa ühendaja ja euroraha üks loojaid suri koroonaviiruse süül

Peeter Olesk, 8. XII 2020 Tähtvere mõisas, 12. detsember 2020

"Üks on meist nüüd vähem". Mõnikord öeldakse nõndamoodi sugulastele ja lähematele sõpradele siis, kui keegi oma pere liikmeist on läinud Mana majadele. 2. detsembril suri Prantsuse riigimees ja akadeemia liige, Viienda Vabariigi president aastail 1974-1981 Valéry Giscard d`Estaign.

Ta sündis 2. veebruaril 1926 Saksamaal Koblenzis, nii et kui ta süda poleks ülipikast teekonnast väsinud ja Covid-19 olnuks ületatav, võinuks maailm tähistada eurointegratsiooni ja euro kui rahaühiku ühe looja 95. sünnipäeva veel ta enese juuresolekul. Võib-olla tema Pariisi linnakorteris, võib-olla ta maakodus, mis asub ühes väljasurevas külas keset viljapõlde ja jahialasid. Nii kõrges eas inimese tähtis sünnipäev on ennekõike viisakas mäng ning prantsuse rahva omaaegne juht ja ühinenud Euroopa üks liidreid oli küllalt kogenud, et seda mõista ka neil hetkil, mis jäävad sünnipäevade vahele.

Veiderdav ja musutav Brežnev

Riigipeana koges Valéry Giscard d`Estaign seda esimest korda 1975. aasta suvel Helsingis, kuhu koguneti Euroopa Julgeoleku ja Koostöö tippkohtumisele. Poliitiliselt võis kohtumise võõrustaja, Soome Vabariigi president, Prantsuse presidendiga umbes sama kasvu Urho Kekkonen olla rahul, sest tema laveerimist aktsepteeriti. Oma isiklikud mured (mäluhäired ja abikaasa surm) peitis ta sõbraliku naeratuse taha (kohtumise lõppaktile alla kirjutades istusid mõlemad presidendid kõrvuti ning said omavahel suhelda ka ilma tõlgita, sest nii üks kui teine oskasid korralikult saksa keelt).

See, kes seal veiderdas, oli Nõukogude Liidu juht Leonid Brežnev, kes käitus nagu laadaline. Kui noor president d`Estaign seda märkas, mida ta siis pidi arvama suurriiki esindavast vanaldasest armeekindralist olukorras, kus ta ise oli olnud aastail 1962-1966 rahandusministriks presidendi, kuid sõjaväeliselt auastmelt üksnes brigaadikindrali kohusetäitja kolonel de Gaulle`i juures? Noorele presidendile oli ta kodumaal antud avalikult nõu mitte lubada Prantsusmaa soometumist. Nüüd ta siis nägi, kuidas soometumise liider mängis punase parteikindrali semutsemisele kaasa nagu kauane sõjasõber.

Kellele ta seal kaasa tundis? Me ei tea seda, aga on üsna kindel, et kui 1975. aasta hilissügisel kutsus ta ise G-6 rühma riigijuhid Pariisi äärelinna Rambouillet` lossi (Eesti mõõtkava järgi Tallinna suhtes umbkaudu Juurus) maailma asjade üle arutlema, siis laadanaljad jäid ära. Kekkoneni kombel d`Estaign käituda ei tahtnud, külalistest polnud keegi nalja- ja naistemees ning nendest vanim, Jaapani peaminister Takeo Miki (1907-1988) oli olnud koguni sõjavastane. Jagatud Euroopa vajas uut kütust, mitte autokinkijaid ja suudlevaid papisid. Isegi USA hilisem president Jimmy Carter (1924), kes oli nooremana olnud edukas põllumees maapähklikasvatuses (maapähkel on kaunviljaline rohttaim), mängis kaasa, kui ta 1979. aastal Hofburgi lossis (Viini südalinnas) vaimselt juba abitul Brežnevil ennast musutada lubas.

D`Estaign oli, nagu juba mainitud, finantsist (rahandusminister koguni veel teistki korda, 1969-1974) ehk küllalt kiiresti ja selgesti otsustav riigimees, kes sellisena oli ühtaegu nii prantslane, anglofiil kui ka globalist. Jääda Prantsusmaal prantslaseks ongi rahvuslus Gallia moodi. Olla sealsamas avalikult ka anglofiil oli siis – nagu on praegugi – Prantsusmaal kõikjal pisut provokatiivne, aga kui president de Gaulle tegi vahet inglase ja Suurbritannia vahel, siis d`Estaign jättis selle tegemata ehk ta ei jätnud Inglismaad ameeriklastele ega jäänud ootama, millal lahendavad Ühendkuningriigid ise oma siseprobleemid. Ent ta ei öelnud lahti ka liidukantsler Konrad Adenaueri ja president de Gaulle`i ajal saavutatud lähedusest Prantsuse-Saksa teljel, vaid otse vastupidi: liidukantsler Helmut Schmidtist (1918-2015) sai d`Estaigni väga isiklik sõber.

Kolmnurga „Prantsusmaa-Inglismaa-Saksamaa“ igas tipus oli põhiprobleem ju üks ja seesama: kes ja mis kaitseb Euroopat kui vaba maailma raudsest eesriidest läänemal? NATO oli tollal ikkagi regionaalne, mitte globaalne organisatsioon nagu soovitakse nüüd, aastal 2020. Mitteühinemisliikumisel (NAM), nõukogude eesti keeles sageli ka blokivälisel liikumisel, puudus liider ega olnud ka ühtelangevaid huvisid. Vahendeid polnud üldse, eriti kuna Hiina Rahvavabariik eksisteeris omaette.

President d`Estaign ei võinud väita, et Euroopat saab kaitsta ainult tema ise, sest esiteks olid Saksamaal USA okupatsiooniväed endiselt sees, teiseks tunnistas Nõukogude Liit termotuumarelvastuse pariteeti üksnes teljel Moskva-Washington ja kolmandaks suhtles Nõukogude Liit Euroopa riikidega kaubanduslikult väga selektiivselt. Viimast iseärasust tollases maailmas, mille kirjeldamiseks kasutati sageli kaardimängu kõnepruuki, oli äärmiselt raske korvata mingi ühisrindega. Majandussuhete kahepoolsus läänest itta oli realistlikum kui sanktsioonide rakendamine 1980. aastail, mille teisel poolel ei olnud Nõukogude Liit enam turuletinaaber, vaid ostja. Et seda protsessi ka omalt poolt suunata, oleks Valéry Giscard d`Estaign pidanud aastal 1981 saama tagasivalituks, aga valijad eelistasid sotsialisti Francois Mitterandi (1916-1996). Nad eelistasid teda muide teistki korda, aastal 1988. Vasakpoolne Mitterand, kes töötas koos gaulleistidega, sobis Prantsusmaa alamaile rohkem kui paremtsentristist d`Estaign, kes ometi üritas olla paindlikum kui de Gaulle.

Pigemini Vene- kui läänemeelsus?

Minu eespoolsetest ääremärkustest ühe suure elutöö juurde on jäänud kõrvale kaks riiki, millest kummagagi pidi president d`Estaign tegelema kogu aeg, nimelt Hispaania Kuningriik ja Itaalia Vabariik. Tema võimupäevil Hispaania alles hakkas frankistlikust pärandist lahti ütlema, ent sellest olulisem on olnud hoopis nende Vahemere-äärsete riikide konkurents põllumajanduses, millele hiljem on lisandunud intensiivne immigratsioon ja energianälg. Mitte ainuski nendest riikidest pole etniliselt homogeenne – asjaolu, mis jätab alati lahti ukse sotsiaaldemokraatiale. Energianälga nad ühest allikast kustutada ei saa, kuna Itaalia asub idamaistele gaasi- ja naftavarudele mitme mere võrra lähemal kui Prantsusmaa ning Hispaania. Itaalia majandushuvid Balkanil, ennekõike Rumeenias, toovad meid tagasi konfliktide juurde Euroopa idapiiril vastu Venemaa-poolset kolonisatsiooni, milles juba väga vana d`Estaign näis olevat olnud väljas pigemini Venemaa kui läänemeelsuse huvide nimel.

Kust ma seda välja loen? Ei mujalt kui ta enese sõnadest, et Sevastoopol on Venemaale kuuluv ala, mitte sadamalinn Ukraina Krimmis. Kui tuletada nendest sõnadest edasi arusaamine, nagu oleksid ukrainlased võrreldes venelastega sekundaarne rahvas, siis on ühes sellega fikseeritud veel üks rahutu lõik Prantsusmaa poolt kaitstavas Euroopa stabiilsuses ehk väärtuses, mida noor d`Estaign energiliselt hädavajalikuks pidas. Euroopa ühisraha ehk euro üksi säärast stabiilsust ei garanteeri.

Teatavas mõttes jäi Valéry Gisgard d`Estaign mitme tule vahele. Otsustades selle põhjal, kuidas ta enesele sõpru otsis ja need ka leidis, võiks arvata, et ta nägi mitme tule alla jäämist ettegi, vähemasti kartis seda. Kui nii, siis ei olnud ta elutöö sugugi vaid episood Prantsusmaa ajaloos, kuna see elutöö moodustab Euroopa ajaloos terve peatüki. Konservatiivsus on juba loomuldasa fundamentaalne hoiak. Giscardism, mida tema sündides peeti Prantsusmaal, aga võib-olla ka Kanadas liberaalsuseks, on kahtlemata pragmaatilisem kui konservatiivsus. Paradoksaalsel kombel ei pruugi see elu lihtsamaks teha.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?