Urmas Hännile | Mida Juku ei õpi, seda Juhan ei saagi teada

Urmas Hännile, pensionärist koolmeister, 12. detsember 2020

Käia on tore. Võib matkal ja kalal käia, Tiit võib käia Riina ja Nõgisto pika Tiinaga, nagu omal ajal laulis Ruja, aga koolis ei käida, koolis õpitakse.

Ma õpin Raeküla koolis, ütleb Raeküla laps, mitte ei käi seal majas aega parajaks tegemas. Sama ütlevad noorukiikka jõudnud teisedki pärnakad. Et nad õpivad. Osa neist ütleb, et nad õpivad Koidula gümnaasiumis, teised jälle seda, et nemad õpivad Sütevakas või ühisgümnaasiumis või ka kohalikus kutsehariduskeskuses, mitte ei käi seal 175 (kutseõppesüsteemis enamgi) päeva aastas niisama võõrsil.

Tuleb meelde?! „Tere kool! Siin suures majas, / tähtis töö meil algab nüüd. / Õppida on hästi vaja, / targaks saada on me püüd.“

Vastasel juhul jääb nii mõnigi tarviline teadmine omandamata ning see võib hilisemas elus kurjasti kätte maksta.

Näituseks ei pruugi noorest peast kõik oma aja ainult koolis käimisele kulutanul olla vanemaks saades aimugi, et kunagi elas ja lõi vene poeet Ivan Krõlov, kes muude valmide seas kirjutas ka allegooria Konnast ja Härjast. Mõistujutu sellest, kuidas äbarik Krooksuja üritas kõigest hingest ennastki paisutada Härja kasvu, kuid ähkis, mis ta ähkis, ja puhkis, mis ta puhkis, „…viimaks suure / valu sees läks lõhki, kärvas kange / mees.“

Ehk lihtsamalt: ära kipu olema see, kes sa ei ole; ära ürita lennata, kui tiivad ei kanna.

Samuti võivad elukevadel üksnes usinasti kodust kooli lustlema ja sealt jälle tagasi „päevatööst“ puhkama kulgenul olla kõrvust mööda läinud Kreeka mütoloogiast pärit lood.

Mis tähendab, et ta ei ole kuulnudki nipsakast kuningast Midasest. Totust, kes oli nii opakas ja ennast täis, et vilistas muusikute jumala Apolloni pillimängu imelisele ilule ning tihkas jätta taevase isa võistumängimisel võidupärjata.

Selge see, et tölbaka võimukandja ülbitsemine pahandas Apollonit sedavõrd, et ta andis Midasele eeslikõrvad, öeldes oma teole saateks: „Nüüd näed sa eesli moodi välja ja eesel sa oledki.“

Eeslikõrvad eeslikõrvadeks, aga kui kõik ümberkaudsedki sellest teada said, suri kuningas häbisse.

Paras. Või ka kurb. Ent mida külvad, seda lõikad. Nagu koolis üksnes nina soojendamas käinud Eestiski päevast päeva kogevad.

Üks tõde on teisest etem

Noorpõlve tulemusliku külvitöö juurde naastes tuleb koolis õppetööd tõsiselt võtnutele kindlasti meelde Juhan Viiding ja tema omal ajal kirjutatud luuletus „Pojaga restoranis“.

Selles kõigile elutee tõsist tallamist alles alustajatele kaasa võtta passivas juhatuses paneb isa võsukesele südamele, et noorem ei kordaks tema tehtud vigu, müüks ennast õigetele õige hinna eest ja õpiks keeli ning ka kaabu kandmise kombeid.

Üks eluks väga vajalik nõuanne on seal neis salmes veel, kuid las see jääda sedapuhku käsitlemata.

Küll aga ei anna kuidagi mööda vaadata Eesti praegustest poliittandril peetavatest madinatest, kus ühtede müttajate arvates on teised kah aina väärt õpetamist, sest need muud, albid, ei jaga maailma asju sendigi eest, nende tõed on tühised, et mitte öelda: puhta valed.

Võib-olla tõesti. Selle üle, kelle tõde on õigem, ülimuslikum, on piike murtud aegade algusest ja jäädakse seda arvatavasti tegema seni, kuni päike viie miljardi aasta pärast kustub –praeguseks on vaidlejad jõudnud üksmeelele üksnes ühes: kõiki rahuldavat universaalset tõde ei eksisteeri.

Ehk laenates sõnu Hando Runnelilt: igal poisil oma prisma, vennal vaateviis, saksal oma standard; igal matsil oma mall, lollil oma lõbu ja targal oma troost…

„Ah mis siis, ah mis siis,“ suhtub Luuletaja sellesse enda poolt välja pakutud seisukohtade-arusaamade-tõdede virvarri rahulikult. Arusaamisega.

Ent milleks tal või ülejäänutelgi pahandadagi, selleks pole vähimatki põhjust.

Hoolimata ilmlõpmatust juurdlemisest, ei oska keegi veel 2020. aastalgi öelda, mis on tõde. Seda, mis on fakt, aksioom, dogma – palun, teada puha, aga tõde…

Kui uskuda üle kahe tuhande aasta vana pärsia imeliselt kibedat muinasjuttu, siis ei saagi meie ega ka meie järeltulijad seda iialgi teadma.

Tõenägija on sinisilmne

Muinasjutt, kui seda sobib suurtele inimestele lugeda ja mõtteaineks pakkuda, kõlab aga järgmiselt.

Elas kord kuningas, hea, üllas, tark, õiglane. Noores eas avaldasid teadmamehed talle suure saladuse: inimesel, kes on näinud Tõde, muutuvad silmad täiesti siniseks. Siniseks nagu tüüne meri või pilvitu taevas.

Päev, kui kuningas seda maatarkadelt kuulis, muutis kogu tema elu: ta hakkas kõikjalt otsima sini-siniste silmadega inimest. Ta ihkas teada saada, mis on Tõde.

Kuningas ei uskunud tarku, kes talle rääkisid tõest, sest neil olid silmad kas mustad, hallid või rohelised. Mõnel oli silmades ka sinakas helk, kuid taevasse pilku heites nägi kuningas, et mitte niisugustest silmadest ei olnud kõiketeadjad talle rääkinud.

Igasse ilmakaarde saatis kuningas saadikud. Kui ta aga naasnutelt küsis, kas nad leidsid laias ilmas inimese, kelle silmad sarnanevad kirka taevaga või vagusega merel, langetasid need kohmetult pilgu ja vastasid: „Ei, kuningas. Kohtasime palju inimesi sinakate silmadega… Kuid me ei leidnud ühtegi, kellel oleksid silmad olnud sinised nagu tuuletu meri või selge taevas.“

Aasta läks aasta järel, loodus ärkas kevaditi ja närtsis sügiseti ning lõpuks kaotas kuningas lootuse leida inimest, kes on näinud Tõde.

Kord, juba oma elu õhtul, läks kuningas lossist välja, et jagada vaestele almust. Kerjused trügisid värava ees. Kuningas kõndis läbi summa, andis igaühele leiba ja hõbedat, ütles igaühele mõne hea sõna, kui korraga, jõudes viimase vaese mehe, nõdra rauga juurde, surid sõnad kuninga huulil: vanakesel olid helesinised silmad. Sinised nagu tüüne meri või pilvitu taevas.

„Jätke mind selle inimesega kahekesi,“ käskis kuningas.

Saatjad lahkusid, sõdurid ajasid ümberringi tungleva rahvahulga laiali.

„Ütle, kas oled näinud Tõde?“ küsis erutatud kuningas kerjuselt. See vaikis.

Kuningas kordas küsimust. Almusepaluja vaikis.

Siis palus kuningas rauka: „Ütle vähemalt, mida oled sa oma elus näinud kõige ilusamat ja kaunimat!“

Rauk vastas: „Ma pole kunagi midagi näinud. Olen sündimisest saati pime.“

Vaat sedasi, kõik meie teravasilmsed tõekuulutajad.

Ainult kas see on just see otsitav Tõde, mida te, otsekui Eduard Wiiralti litolt maha astunud jutlustajad, üksteise võidu matsirahvale kuulutate?

Vabandage väga, aga lubage selles teie tões kahelda. Kõvasti kahelda.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?