ÕHTULEHT KEENIAS | VIDEO JA GALERII | ÜLIMAD KONTRASTID: ümberlõigatud president ja Eesti e-abi, slummiviletsus ja luksuslik katusebassein

Evelin Kivimaa | Video: Evelin Kivimaa, montaaž: Martin Ahven, 12. detsember 2020

Mis saab määravaks presidenti valides? Tormiliselt arenevas Keenias, kus slummiuberike läheduses viskuvad taeva poole kõrghooned ja üha rohkem naisi tõmbab jalga püksid, on seni olnud ülimalt tähtis tükike nahka. Täpsemalt selle nahatüki puudumine: kõik presidendid on olnud suguharudest, kus mees peab olema ümberlõigatud, et teda saaks lugeda täisväärtuslikuks täiskasvanuks. Kas ja mis on muutumas?

Keenia 63 hõimu jagunevad kaheks selle uskumuse järgi, kas mehe suguti peab olema ümberlõigatud. „Kes seda teevad, need loevad ümberlõikamata mehi poisteks, sest nad ei ole seda rituaali läbinud,“ selgitab kohaliku elu asjatundja Kadri Humal Ayal. „Ümberlõigatud mehed ei luba oma tütardel abielluda poistega. Sellest tuleneb, millised hõimud omavahel traditsiooniliselt abielluvad. Kõik Keenia presidendid on seni olnud suguharudest, kes ümberlõikavad, sest nood ei suuda aktsepteerida, et poisike oleks president. Praegune opositsioonijuht Raila on aga suguharust, mis ei tee ümberlõikusi. Võimalik, et Railal õnnestub 2022. aasta valimistel saada presidendiks. Praegune president Uhuru Kenyatta ei saa ise uuesti kandideerida ja pidavat Railat toetama.“

KÕIK ON VÕIMALIK: Nairobis elav Eesti aukonsul Kadri Humal Ayal pani tütre kaugõppele Tartu kooli. Tänu eKoolile ja muudele digivahenditele on see võimalik. (Evelin Kivimaa)

Tohutu areng

Kui ütled „eestlane Keenias“, siis mõtledki: aukonsul Kadri Humal Ayal (48). „Minu teada pole ühtki teist eestlast, kes oleks Aafrika kontinendil nii kaua elanud,“ sõnab Kadri, kes tutvus keenialasest kaasaga ajal, kui nad mõlemad Helsingis õppisid. Keenia pealinna Nairobisse kolis ta 25 aasta eest: „Tulin siia, kui olin abielus keenialasega ja meil oli pooleteistaastane poeg. Minu jaoks oli selge, et mu pojal on parem elada Keenias, kus ta saab aru oma identiteedist.“

Nüüdseks on poeg Andreas (27) läinud hoopis Eestisse elama ning tema isa on siit ilmast lahkunud. Kadril kolimisplaane pole. „Mul on tutvused, oskused, teadmised ja võrgustik, et siin asju ajada. Minu väärtus on rohkem siin,“ leiab ta. „Keenias on minul kui naissoost professionaalil ka palju lihtsam, sest ma ei pea siin kunagi nõusid pesema, triikima ega koristama. Alati on võimalik koduabiline tööle võtta, nii et endal jääb rohkem aega teha seda, mida tahad.“

Kadri ajab enda äri – templitehas ja konsultatsioonitöö. Lisaks on ta vabatahtlikult ja tasuta tegutsenud viimased 11 aastat aukonsulina. Ehkki Aafrika 54 riiki laiuvad umbes kolm korda suuremal pindalal kui Euroopa, on Eesti ainus ametlik esindus seal konsulaat Egiptuses. Lisaks tegutsevad aukonsulid Ghanas, Marokos, Tuneesias, Lõuna-Aafrikas ja Keenias. „Peaks looma saatkonna, mis asuks Nairobis. Strateegiliselt ja majanduslikult on see õige koht,“ loodab Kadri.

NAUDINGUHETK: IT-spetsialist Steve Biko Agiso veedab aega Nairobi luksusrestoranis. (Evelin Kivimaa)

Kadri silme all on Keenia elu tohutult edasi arenenud. „Veel 20 aastat tagasi oli HIV-positiivsus hirmutav, perekond pööras haigestunule selja, suremus oli suur. Tänapäeval on teadlikkus tõusnud ja HIV-ravimeid jagatakse tasuta.  HIVi võetakse kui diabeeti, vähki või muud haigust,“ toob ta näite. „Linnapilt on muutunud: Nairobisse ehitati uued kõrged klaashooned.  Turg on tohutult avanenud, kaubavalik on lai. Naised kannavad rohkem pükse. Üheparteisüsteemi asemel on nüüd parteisid palju nagu seeni pärast vihma.“

Naaberriikidega võrreldes on Keenia elu paremal järjel. Sündimus kahaneb kogu Aafrikas: kui 50 aastat tagasi sai sealne naine keskmiselt kaheksa last, siis nüüd ligi poole vähem. Keenias sünnib naise kohta 3,5 last.

Elevandikarjad kutsuvad imetlema

Eestlasest turistil on Keenias mõnus puhata: soe kliima, sõbralikud kohalikud oskavad hästi inglise keelt, booking.comi kaudu on lihtne ööbimisi kinni panna. Nairobis saab Bolti ja Uberi kaudu taksot tellides valida auto ja mootorratta vahel. Hinnad on eestlase jaoks imeliselt soodsad. 1 euro = 134 Keenia šillingit. Vaid 10 šillingi eest saad mahlast nõretava mango. 50 šillingi eest sõidad mototaksoga lühema otsa, juuksed lehvimas. 80 km taksosõit ühest asulast teise maksab 3500 šillingi ja ühistranspordiga liiklemine on veelgi odavam.

Välismaalasele on kulukamad vaid piletid rahvusparkidesse jm turismiobjektidele: keskmiselt 20–30 dollarit, suurimas rahvuspargis Masai Maras lausa 80 dollarit ööpäeva eest. Ent kui saad safaril imetleda suplevaid jõehobusid, puulehti ampsavaid kaelkirjakuid ja elevandikarjas emapiima imevat pojukest, siis see elamus on lihtsalt hindamatu!

LOODUSE LUMM: Keenia loodust ja loomi saab  õige lähedalt imetleda rahvusparkides. See tunne on lihtsalt uskumatu, kui otse sinu kõrval tegutsevad elevandid, jõehobud, kaelkirjakud ja teised loomad. (Evelin Kivimaa)

Rahvas on noor: 75% elanikest on alla 35aastased. Arengumaale omaselt haigutavad vaeste ja rikaste elu vahel suured käärid. Nairobi luksushotelli katusebasseinis, kus pilet maksab 2500 šillingit, ei suple 5000šillingilise kuupalgaga põllutööline ilmselt kunagi. Tema läheb pärast päevatööd oma lihtsasse kodusse, mis on ehitatud okstest sõrestikule pätsitud mudast, ja loeb piiblit. Võrdluseks: õpetaja kuupalk jääb 27 000 ja 150 000 šillingi vahele, sõltuvalt haridusest, kogemustest ja koolitüübist – kas riiklik või erakool. Rahvusvaheliste erakoolide õpetajad teenivad veelgi rohkem.

Enamik keenialasi kuulub ristiusku, kuid leidub ka moslemeid jt. Uskmatuid on vähe, kirikuid seevastu palju – kes aga soovib, paneb enda pühakoja püsti. Olgu see või laineplekist ehitatud – tähtsaim on ju see, et pastor kiidab jumalat ja kogudus laulab, nii et rind rõõmust rõkkab.

AUKÜLALINE: Õhtulehe ajakirjanik Evelin Kivimaa kuulutati Taleki kirikus aukülaliseks, kellele paluti kogudusele ka mõni sõna öelda ja siis jumalateenistuse ajaks lava peal istet võtta.  (Evelin Kivimaa)

Aafrika perspektiiv on üüratu 

Eestiga seotud arengukoostööle ja äridiplomaatiale aitab kaasa Ado Lõhmus, kes esindab Eestit ÜRO keskkonnaprogrammi juures Nairobis. „Uute turgude nagu Aafrika perspektiiv on üüratu. Palju asju on puudu. Siin ei ole vaja jalgratast leiutada, vaid tuled, tuunid ja tutvustad,“ teab Ado. Näiteks puudub taarakogumise süsteem ning oma prügihunniku pistab igaüks tavaliselt lihtsalt põlema.

Ado Lõhmus esindab Eestit ÜRO keskkonnaprogrammi juures Nairobis. (Evelin Kivimaa)

Ka aukonsul aitab muu tegevuse hulgas Eesti ettevõtetel Keenias kanda kinnitada. Näiteks digiõpikuid pakkuv Opiq on alustanud ühe sealse kirjastuse koolimaterjalide digiteerimist. „Keenia IT-ministeerium on väga huvitatud, et Opiqu tegijad õpetaksid kohalikele kirjastajatele, kuidas nad saaksid ise õpikud digiteerida,“ toob Kadri näite.

Eestile kui e-riigile omaselt on Keeniasse tulemas ka meedikuid abistav CoNurse äpp,  õppeinfosüsteem eKool ning tehnoloogialahendusi ja geoinfosüsteeme pakkuv Reach-U. Nõustamas on käinud e-Riigi Akadeemia. Samuti on saabumas rohetehnoloogia esindajad: kiirkompostreid tootev Wastefox ning Roofit Solar, mis valmistab elektrit tootvaid päikesekatuseid. Arenguabi andes tekib samas ka oht, et kui anda hoogu juurde ainult edasijõudnud piirkondadele ja unustada vaesemad, siis käriseb ühiskondlik lõhe rikaste ja vaeste vahel veelgi suuremaks. „25% Keenia elanikest pole elektrile ligipääsu. Eesti Roofit Solari päikesepaneelidega katus kuskil külas annaks ligipääsu elektrile ilma jaotusvõrguta,“ arutleb Ado.

RÄGASTIK: Kibera slummi on veetud suurel hulgal illegaalseid veetorusid. Kui need katki lõigata, siis on peagi kohal osavnäpud, kes torud ära parandavad või uued veavad. (Evelin Kivimaa)

Kibera slummi eri palged

Nairobis asub Aafrika üks suurimaid slumme: Kibera, kus elab 800 000 inimest – või siis 2,5 miljonit, keegi täpselt ei tea! Ilma loata ehitatud majalobudike vahel väänlevad kitsukesed muldtänavad, mida ääristavates kraavides on koos solginired ja praht, nina kraabib prügi põletamise lehk, puntras looklevad illegaalsed veetorud ja elektrijuhtmed. Olukorda püütakse küll parandada – ka eestlaste abiga, nimelt on MTÜ Mondo otsinud kohapealseid lahendusi mõne aasta eest, praegu teeb sama Teeme Ära maailmakoristuspäeva rahvas. Ent miks peaks keegi üldse tahtma sellistes tingimustes elada?

Võtmesõnaks on mõistagi odavus. „Siin ei ole halb,“ leiab John Abich (42), kes koos kahe teismelise tütrega elab ühetoalises kodus. Üksipäini on ta tütreid kasvatanud kuus aastat.Naine lihtsalt läks ära. „Tüdrukutega on raske, aga ma püüan,“ räägib John, kes töötab öövalvurina. 5000šillingisest palgast maksab ta 2000 üüriks ja ülejäänu eest peab koos tütardega hakkama saama. Tema vanem laps Diana Achieng (14) põeb sirprakulist aneemiat, mistõttu on ta jäänud kasvult lühemaks kui noorem õde Sharon Atieno (13). Tänu ravimitele tunneb Diana ennast paremini, ent lõplikult terveneda pole tal lootust. Abi võiks olla ainult luuüdi siirdamisest, aga selle hind on paraku ulmeliselt kallis.

ÜKSIKISA: John Abich on tütreid üksinda kasvatanud kuus aastat. Diana Achieng (vasakul) põeb sirprakulist aneemiat, mistõttu on ta jäänud kasvult lühemaks kui noorem õde Sharon Atieno. (Evelin Kivimaa)

Johni eelmine kodu Kiberas põles maha: „Tulekahju võis alguse saada elektrijuhtmetest. Olin sel ajal oma bossi juures rahast rääkimas ja lapsed olid koolis. Kui tagasi tulin, oli kõik läinud. Sõbrad ja Edwin aitasid mind.“   

Sotsiaaltöötaja Edwin Oketch Otieno (38) on vaesemaid slummielanikke aidanud näiteks laste kooliraha ja toiduga. Ka ta ise on sündinud Kiberas, kus 10 × 10 m² kodus elasid isa-ema ja kuus last. Tema ema müüs tänaval kala, ehitajast isa otsis üha tööd. „Võin ennast väga õnnelikuks pidada, sest sain hariduse,“ kiidab Edwin, kelle õppimist toetasid slummis töötanud misjonärid. Sotsiaaltöötaja bakalaureuseõppeks sai ta stipendiumi Inglismaalt.

Touch Kibera Foundationi projektijuht Edwin elab tänini slummis, kuid selle korralikus osas, kus kenade ja seaduslikult püstitatud majadeni viivad asfaltteed. „80–90 protsenti majadest Kibera slummis on illegaalsed, ehitatud riigi maale. Vaid väikese osa slummist on riik andnud Nuubia kogukonnale ja seal on legaalsed majad,” räägib Edwin. Korraliku eluaseme hind on ka märksa kõrgem – kahe magamistoaga maja eest maksab ta 250 dollarit kuus.

Edwini neli õde-venda saavad oma eluga hästi hakkama, kuid üks õdedest sattus napsi küüsi. „Õde jäi 14aastaselt rasedaks, sai esimese lapse, kasutas narkootikume, jõi alkoholi, sünnitas veel kaks last. Ta jõudis oma elus punkti, kus ei suutnud lapsi aidata ega neile süüa ja majutust muretseda,“ räägib Edwin. Ta tegi raske otsuse ja võttis kolm õelast enda hoolde. Edwini naine polnud sellega sugugi rahul ja neil tekkisid pidevad vaidlused. „Ütlesin, et kuhu neil lastel on minna, mina olen nende ainus lootus,“ räägib Edwin. Kolme aasta eest paar lahutas. Ühise tütre Darleeni (8) eest hoolitsevad nad mõlemad, laps elab vaheldumisi ema ja isa juures.

SLUMMI LEGAALNE OSA: Sotsiaaltöötaja Edwin Oketch Otieno üürib maja Kibera slummi legaalses osas. Edwin kannab hoolt kolme õelapse eest, kellest olid kodus parasjagu (vasakult) Tracy ja Melvin. Edwini tütar Darleen elab vaheldumisi ema ja isa juures. (Evelin Kivimaa)

Edwin on nüüdseks õetütarde Tracy (14) ja Alliani (16) ning õepoeg Melvini (17) eest hoolt kandnud üle kümne aasta. „Õde on lapsi vaatama tulnud ehk paar korda, aga siis jookseb jälle minema. Mõne korra on ta helistanud, aga siis ta lihtsalt tahab raha. Vahel ta räägib, et on haige – võib olla ongi, aga teda ei saa usaldada. Oleme õele varem raha andnud, et ta saaks väikest äri alustada, aga see kõik on voolanud kõrist alla. Ma ei saa lapsi tema hooleks jätta, nii et olen nendega seotud, kuni nad saavad iseseisvaks,“ sõnab Edwin.

Tundub, et Edwini tütar on suure südame poolest isasse läinud. Kui küsida Darleenilt, kelleks ta suurena saada tahab, vastab tüdruk kindlameelselt: „Ma tahan ehitada maju inimestele, kellel pole kodu.“

JUURED: Sotsiaaltöötaja Edwin Oketch Otieno on sündinud Kibera slummis, kus ta praegu vaesemaid elanikke toetab. (Evelin Kivimaa)

Koroonakriis pidurdas eKooli tutvustamist

Eesti aukonsuli Kadri Humal Ayali tütar Petra (11) on kaugõppes Tartu Luterlikus Peetri koolis. „Ta saab seda teha tänu tehnoloogilistele vahenditele nagu Opiq. Minu jaoks on haridus väga tähtis. Siin ei olnud kooliprogrammi, mis olnuks minu hinnangul piisavalt hea,“ räägib Kadri.

Eestis õppetöö lahutamatuks osaks muutunud eKool on kavas viia ka Keenia ja Ghana koolidesse. Lapsed näevad eKoolis oma hindeid ja kodutöid, ema-isa saavad lisada puudumistõendi, õpetaja algatada vestluse jne. Võimalusi on palju! Kadri abiga õnnestus leida Nairobis kümme kooli, mis soovivad seda veebiõppe keskkonda katsetada. Osalevatele koolidele ei maksa see midagi, esialgu rahastab seda Eesti arengukoostöö raames. Kui on aga soov seda hiljemgi edasi kasutada, tuleks juba maksma hakata.

Ingliskeelne eKooli-variant oli olemas juba varem, küll aga tuli seda Keenia koolide jaoks pisut kohandada ning luua andmebaas, kuhu sealsed kasutajad saaksid infot sisestada. „Oluline oli aru saada, mis muudatusi nad vajavad. Näiteks on Keenias punktipõhine hindamine ning on vaja, et eKool arvutaks eri tööde punktisummade põhjal automaatselt koondhinde,” selgitab eKooli juhataja Tanel Keres. „Kui eKoolis saab jälgida õpilaste puudumist, siis Keenias oleks vaja vaadata ka seda, kas õpetaja ikka päriselt oli koolis kohal.“

Tanel Keres juhib Eestis õppetöö lahutamatuks osaks muutunud eKooli, mis on kavas viia ka Keenia jt riikide koolidesse. (Stanislav Moškov)

Esialgsele plaanile, et 1. septembrist on Keenias eKool kasutusvalmis, viskas aga kaikaid kodaratesse koroonakriis. „Meie oleme omalt poolt kõik teinud: keskkond on püsti, kohalik koolitaja leitud ja välja õpetatud, koolid soovijate hulgast välja valitud. Kuna Keenias olid koroona tõttu kõik koolid suletud, siis tegevus pidurdus,” tõdeb Keres, kelle sõnul oleks järgmiseks etapiks kasutajatele koolituse korraldamine. „Ghanas on asjad kiiremini liikunud. Seal oleme korraldanud koolituse 30 koolile, mis saavad hakata programmi kasutama.“ Ka Rwandas on eKooli tutvustatud ning paaris koolis Elevandiluurannikul jagati just selle kaudu koroonakriisi ajal digiõppematerjale.

Kadri rääkis eKoolist ka Ndoro M. Peteriga, kelle käes on hoovad 2,6 miljoni õpilase ja 158 000 õpetaja elu suunamiseks. Nimelt juhib Peter assotsiatsiooni, mis ühendab Keenias riiklikult tunnustatud erakoole. Kokku on neid 11 400. Õieti: oli, sest Covidi-kriisi ajal sulges 207 kooli rahapuudusel lõplikult uksed. „Erakoole riik ei toeta, nii et need sõltuvad täiesti vanemate makstavatest koolitasudest,” tõdeb Peter.

Ndoro M. Peter juhib erakoole ühendavat assotsiatsiooni Kenya Private Schools. (Evelin Kivimaa)

Keenias on kooliaasta jagatud kolmeks osaks. Soodsamas koolis võib trimestritasu olla 10 000 šillingit, kallis koolis võib see ületada ka 300 000 šillingit. Ent kui koroonakriisi tõttu keelas riik lastel koolis käia, siis vanemad mõistagi midagi ei maksnud.  

„Veebiõpe on meile suur väljakutse. Püüame selleks luua online-platvormi,“ kinnitab Peter. Tema sõnul oleks veebiõppele praegu ligipääs olemas 15% erakoolide õpilastest. Ehk siis 390 000 õppuril – nii et mäng väärib kindlasti küünlaid.

PÄRAST AVARIID: Mootorrattur Joseph Bakeri käsi ja jalg said avariis viga. (Evelin Kivimaa)

Kes kellele maksab?

Nairobis elav Joseph Baker (23) sattus sügisel liiklusavariisse, kui tema mootorrattale keeras ette hooletult sõitnud väikebuss ehk matatu. „Sõitsin vastu matatu’t, kukkusin, mootorratas libises selle alla. Käsi ja jalg said viga, kiiver päästis pea. Matatu-juht nõudis minult 30 000 šillingit: 20 000 talle endale, kuna mootorratas olla matatu’t vigastanud, ja 10 000 altkäemaksuks politseinikule, kes oli seda pealt näinud, et too raportit ei kirjutaks,“ räägib Joseph, kelle meelest oleks hoopis hooletu matatu-juht pidanud temale valuraha maksma.

Lõpuks ei maksnud keegi kellelegi. Avariiraport ei jõudnud samuti kuskile, tänu sellele, et Josephi sõber tundis selle politseiniku tuttavat. Avariid meenutab Josephile praegu vaid heleroosa nahk, mis on vigastatud kohtadele kasvanud.

PÄRAST AVARIID: Mootorrattur Joseph Bakeri käsi ja jalg said avariis viga. (Evelin Kivimaa)

Tegemata vaktsiin muutis elu

Energiline 13aastane koolipoiss lõikas endale sisse. Ikka juhtub! Paraku oli teetanusevaktsiin tegemata. „Haigus arenes edasi kuus kuud, kuni ma hakkasin nägema hallutsinatsioone ja kokku kukkuma. Siis viidi mind haiglasse ja selgus, et selgroog ei tööta,“ räägib Venannis Oneko Maicoicha (35).

Ta lebas haigevoodis kaks aastat. Selgroogu toestati metalliga ja ta õppis karkude abil kõndima. IT-ala õppinud mees peab praegu Shianda külas küberkohvikut. Venannise naine ja tütar on terved, ent esiklapsest poeg sündis, jalad halvatud. Kas lastele on kõik vajalikud vaktsiinisüstid tehtud? „Loomulikult,“ kinnitab isa. 

TEETANUSE TAGAJÄRG: Venannis Oneko Maicoicha jäi pärast teetanuse raskel kujul läbipõdemist eluajaks karkudele. (Evelin Kivimaa)

Üksikema koos nelja lapsega? Lähedased aitavad!

„Mu laste isa ajas meid minema: ütles, et ei taha näha puudega last enda kodus. Ma olin siis rase, ootasin noorimat poega. Mees ei hoolinud sellest. Ta oli vanemate, sõprade ja sugulaste surve all,“ räägib Susan Wanekaya (53), kes pidi 15 aasta eest koos kolme lapsega kodust lahkuma. „Sellises olukorras sa palud jumalat ja lähed kirikusse, et mitte hulluks minna.“

Susani teisena ilmale tulnud poja aju sai enneaegsena sündides kahjustada, mistõttu tal tekkis tserebraalparalüüs. „Job suudab suhelda ja hoida tassi veega, ent mitte iseseisvalt istuda ega võtta lusikat. Teda ei saa üksi koju jätta,“ räägib ema.

Pärast lahkuminekut kolis Susan mehe juurest tagasi sünnipaika, kus ema, õde ja sõbrad teda toetasid. Eksmees ei ole lastega enam suhelnud, nii et oma noorimat last pole ta näinudki. Mingit toetust pole temalt loota. Ent Susan leidis tööd meditsiiniõena ja sai ise hakkama. Praegu elab ta koos mehega, kes peale naise armastab ka tema lapsi.

Susani poeg Job Kidaha (24) veedab suure osa ajast Precious Virginia Home katuse all – see on tserebraalparalüüsi ja vesipeaga laste keskus. „See keskus on meid tõesti aidanud,“ kiidab Susan. „Saan keskenduda oma tööle ega pea Jobi pärast muretsema.“

Meediasisu valmis MTÜ Mondo stipendiumi abil, mida rahastatakse Eesti arengukoostöö ja humanitaarabi vahenditest.

EMASÜDA: Susan Wanekaya (vasakpoolsel pildil) süda on rahulik, kui keegi hoiab tema pojal silma peal. Tserebraalparalüüsiga Job Kidaha ei saa üksipäini koju jääda, vaid veedab enamiku ajast tserebraalparalüüsi ja vesipeaga lastele mõeldud keskuses nimega Precious Virginia Home. Selle juhataja Electina Knight Wanyama (parempoolsel pildil) ütleb: "Tahtsin teha midagi enda ühiskonna heaks. Alguses oli raske, palju väljakutseid. Pingutasin ja kolmandal aastal hakkasid inimesed minu tegevust tunnustama.“ (Evelin Kivimaa)
Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?