VIDEO | Kolmandat põlve rahvakandlemängija: kui Viljandis jõlkusin, Nike dressipüksid jalas, kannel pagasnikus, ütles keegi: „Näe, on ikka oss küll – Kandle-Oss!“

Katrin Helend-Aaviku, 12. detsember 2020

„Kui ma hakkasin Viljandi vahel jõlkuma, Nike dressipüksid jalas ja kannel igaks juhuks auto pagasnikus, ütles keegi mu kohta, et näe, on ikka oss küll – Kandle-Oss! Aga ega ma siis halb oss ole, olen ikka hea oss!“ pajatab lõbusalt oma hüüdnime tekkimise lugu vabariigi pillimees, kolmandat põlve rahvakandlemängija Martin Arak. Oma kandlele on karismaatiline pillimees hääled sisse sõrmitsenud nii tänavamuusikuna folgipidudel ja kapelliga esinedes kui ka sõjaväeosas ja betoonitööliste soojakus.

Martin on isevärki pillimees. Põhileiba teenib ta tänavakive ladudes ja aedu ehitades; kandlele sõrmitseb hääle sisse ainult vabal ajal ja sedagi siis, kui puutöö, Žiguli putitamise ja imemaitsvate Napoleoni kookide küpsetamise kõrvalt aega ja tahtmist üle jääb. Pillimehena ei ole ta end avalikult välja hõiganud, aga kuuldused temast levivad suust suhu. Nooti ta ei tunne, aga inimesi oma sütitava mängu ja laheda humoorika olekuga mõistab ära tinistada küll. Pealegi on tal võlukannel – nii kui pillile hääled sisse lööb, on inimesed tantsupõrandal.

„Olen öelnud mängimas käies, et ma ei sunni kedagi tantsima, aga lõpu poole mind enam pole, ma lähen ju minema. Tule, tee ära too üks tants! Tee paar sammugi kohe, võib-olla sa ei saagi tükk aega kandle järgi tantsida! Siis tulevad,“ jutustab Martin, istudes kodus vanaisa tehtud pliidi ees vanal puupakul.

Rõngusse Mäeotsa tallu vanavanaema sünnikodusse tuli ta elama 12 aastat tagasi. Selleks ajaks oli maja juba üheksa aastat vaikelu elanud ja Martini hing ei andnud rahu, et nii ei jää esivanemate talukohast varsti enam midagi järele. Varem Hagudis elanud ja Tallinnas töötanud mees koliski Eesti teise otsa ja oma väärtuslikku aja, mis pealinnas kulus autoga valgusfooride taga seismisele, pühendab ta nüüd talule uue elu sissepuhumisele ja vabadusele teha seda, mis hinge helisema paneb. Kandlele ka.

ÜLE KÜLA PILLIMEHED: „Minu esimene mälupilt on isa oma musta värvi kandlega,“ meenutab Martin Arak. Nüüd on ka tal endal juba ammu oma pill ja nii mõnigi kord musitseerivad isa-poega koos. (Aldo Luud)

Head pillimehed kasvavad vitsata

„Pilli mängin siis, kui põhitöö, millest elatun, on tehtud. Mitte nii, et mängimine on kohustus ja tulen koju, lähen oma tuppa, panen ukse kinni ja hakkan harjutama – maestro oss tuleb!“ ütleb pillimees ja kõmistab naerda. Õigupoolest polegi tal aega muul ajal lugusid õppida, kui lumi on maas ja põhitööd teha ei saa. „Mängimine on lihtne, aga uute lugude õppimine võtab nii palju aega. Mul ei ole nii palju püsivust,“ ütleb ta lõbusalt.

Martini perekonnas on kandlemäng põlvest põlve edasi antud. Juba tema vanaisa oli üle küla pillimees. Isa Aivar, samuti vägev pillimees ja hinnatud kandleõpetaja, võttis kandle kätte 18aastaselt. Õppis seda algul omal käel ja hiljem legendaarse Osvald Rossmanni juures. 

Aivari lapsepõlvekodus oli sageli kuulda pillihääli – isa mängis viiulit, sugulased kannelt ja lõõtspilli. „Mulle kannel meeldis, aga tol ajal ei olnud kannelt saada,“ vaatab isa Aivar ajas tagasi. „Ja siis järsku Tartus raekoja platsi komisjonipoest säras mulle kannel vastu! Tuli koju sõita ja isa põldude vahelt üles otsida. Poole tunni pärast olime Tartus tagasi pilli ostmas.“ Esimene pill on veel praegugi alles.

„Minu rahvamuusikahuvi sai alguse isalt, nüüd olen ise see isa, kellelt on huvi kandunud pojale,“ ütleb Aivar. Kui vanaisa veel elas, käidi kolme põlvkonna ansambliga ka siin-seal esinemas. Selle peale tavatses Aivari ema öelda, et laval on kolm poega, kaks isa ja üks vanaisa.  

Martin hakkas kandle vastu huvi tundma veel varem kui isa – viieaastaselt. „Minu esimene mälupilt on isa koos oma musta värvi kandlega,“ meenutab ta.

Isa märgib kõrvalt: „Hakkasin lastele Hagudis kannelt õpetama ja siis tal tekkis väike kadedus ja õhin, tahtis kiiremini selgeks saada kui teised.“

„Seda ma kuulen küll esimest korda!“ hüüatab Martin. „Sa ei mäleta ju,“ rehmab isa muheldes.

Seda aga mäletab Martin küll, et pillimäng oli tema enda soov ja tahtmine, isa teda selleks tagant ei utsitanud. Tal on meeles vaid üks kord, kui isa veidi tema muusikuellu sekkus. „Rapla Vesiroosi gümnaasiumis oli Vesiroosi Visioon, kuhu läksin esinema. Ütlesin isale, et lähen seal lavale siniste dressipükstega ja tema ütles, et ei, nii ei kõlba! Aga rohkem ma ei mäleta, et mulle midagi väga keelatud oleks.“

ÜLE KÜLA PILLIMEHED: „Minu esimene mälupilt on isa oma musta värvi kandlega,“ meenutab Martin Arak. Nüüd on ka tal endal juba ammu oma pill ja nii mõnigi kord musitseeritakse koos. Kui vanaisa veel elas, käidi kolmekesi esinemas.  (Aldo Luud)

Põhikoolis jäi Martinil kandlemäng unarusse, sest see polnud temaealiste seas populaarne. Gümnaasiumis aga võttis ta pilli uuesti välja. Koos Ragnar Toompuuga pandi koguni ansambel kokku. „Käisime ka erinevatel rokiüritustel mängimas. Olime seal teiste seas nagu Jäääär. Meil oli kannel, akustiline kitarr, basskitarr ja akordion. Mihkel Uueküla mängis akordionit ja Andres Lääne mängis bassi. Ragnar kirjutas lood.“

Pärast Martini kolimist vanaema tallu tekkis muusikaline koosseis nimega Mäeotsa kapell. „Mina ja Ragnar oleme konstantsed ja teised vahetuvad. Bassi käib mängimas kas Curly Stringsi Taavet Niller, Tanel Kadalipp või Andres Lääne, viiulit mängib Madis Jürgens, kes mängib muidu ERSOs kontrabassi, aga saab end kapellis välja elada. Meiega käivad esinemas ka Svjata Vatrast Torupilli-Juss Juhan Suits ja Kulno Malva. Olen paar korda käinud esinemas ka lõõtsameeste Asso Inti ja Martin Mülleriga. Proove me tegema ei pea, mina oskan teatud paarkümmend lugu mängida, need töötavad ja teised tulevad juurde. Kõik, kogu muusika! Lihtne ja selge nagu praekartul!“

Ka pilli õppimine peab Martini arvates lihtne olema, et see poleks raske töö, vaid rõõm. Nii nagu tema vanemad ei sundinud teda pilli mängima, ei kavatse ta survet avaldada ka oma kahele tütrele Miinale ja Moonale. „Eks nad ikka juba kandlekeelte peal sõrmi libistavad. Aga ma arvan, et kui tuleb, siis tuleb ja kui ei tule, siis ei tule. Sundima ei hakka. Aga eks ma ühel hetkel püüan selle neile huvitavaks teha, nagu minu isa mulle tegi.“

Huvi on neil juba praegugi olemas, sest kui Martin laste lemmikloo „Soome polka“ kandlel käima tõmbab, läheb kodus väsimatu tants ja trall lahti.

Martin Arak tunneb end köögis toimetades sama hästi, kui kannelt mängides. (Aldo Luud)

Rahvast võlub karisma ja side pilliga

Kaks aastat tagasi käis rahvapillimees Martin esimest korda Vabariigi Pillimehe konkursil. Tookord jäi võit saamata, aga sel aastal napsas ta tiitli endale. „Konkursi tutvustusest lugesin, et alati polegi tähtis pillimängu oskus, vahel on see midagi muud – karisma, side pilliga. Mõtlesin, et aga miks ma ei võiks minna, mis võib valesti minna. Mul on hea meel, et sain sel aastal oma võiduga teisi pillimehi julgustada, et alati pole vaja mänguoskust, võid olla see, kes oled ja nii rahva ära võluda.“

Nii palju kui selleks konkursiks, pole Martin varem kunagi harjutanud. „Mul oli pill lausa magamistoas. Hommikul mängisin, õhtul mängisin, aga ikka läks konkursil sassi. Aga nüüd on pealuu sees,“ kõmiseb Martini naabripoisilikult muhe hääl üle taluköögi.

Vabariigi pillimehe tunnusmärk. (Aldo Luud)

Isa Aivar mängis oma võistumängimised juba nõukogude ajal ära. Ja tõi samuti võidu koju. Mitte ühe korra, vaid viiel-kuuel aastal. „Mulle öeldi et tule proovi ka. Läksingi proovima ja pandi lint kaela,“ ütleb Aivar humoorikalt ja märgib, et nüüd oma tiitlit kaitsta on juba palju raskem. „Vabariigi pillimehe konkursile ma vist ei hakka trügima. Aga võib-olla lähen käin järgmisel aastal ära ka! Pildil oleku mõttes.“

Oma pere Martini ja Aivari pilli järgi ei tantsi. „No mis sa ikka perekonna koosolemistel mängid, kõik juba teavad meie lugusid! Pigem kutsume muud pillimehed,“ ütleb Martin naerdes.

***

TEE ÜKS TANTS! „Olen öelnud mängimas käies, et ma ei sunni kedagi tantsima, aga lõpu poole mind enam pole, ma lähen ju minema. Tule, tee ära too üks tants! Tee paar sammugi kohe, võib-olla sa ei saagi tükk aega kandle järgi tantsida! Siis tulevad,“ jutustab vabariigi pillimees Martin Arak. (Aldo Luud)

Kandlega sõjaväkke, kadrisandiks ja jõulumeheks

Pillimees Martinil on ka lustakaid lugusid ette tulnud.

„Eelmisel aastal mina, Ragnar ja Torupilli-Juss läksime kadripäeval mängima. Mina ja Juss tegime end prouaks, Ragnar oli härra,“ pajatab Martin ja kirjeldab muheldes, kuidas Valga teise ringi poest kleiti ostma käies müüja teda umbusklikult piidles.

„Ma veel pirtsutasin ka, kui ta pakkus mulle plekiga kleiti. Lõpuks sain kahe euro eest riided selga. Ainult kingi ei saanud õige suurusega ja pidin kalossidega esinema minema.“

Järgmise müüja ehmatas ta ära siis, kui ostetud kleit seljas, autoga esinemiskoha poole sõites tee peal poodi põikas. „Janutas nii väga, läksin Holstre poest läbi ja ostsin ühe Fanta. Rokisugemetega noormees leti taga ikka nägi vaeva, et naeru kinni hoida.“  

Eelmisel aastal kutsuti Kandle-Oss jõuluvanaks.

„Läksin Elva kooli õpetajate jõulupeole. Kartsin küll, aga läksin. Käivitasin vanaisa punase Žiguli, mille veljed sai valge spreiga üle värvitud ja panin ilusti jõulutuled ka taha. Võtsin ikka kandle kaasa ja jaurami ka,“ jutustab ta. Jõulupeolt ära minnes tärkas tal mõte ka tänaval jõuluvana mängida. „Panin Žiguli pagasnikusse kasti õlut ja suure paki Kalevi komme ja läksin Tartusse Rüütli tänava ristmikule. Tegin pagasniku lahti, rahvas sai patsu lüüa, kes tahtis sai õlut ja kommi. Tuleb teha siukseid asju!“

Tore lugu juhtus ka palju aastaid varem, kui Martin Kuperjanovi pataljonis aega teenides ükskord kandle sõjaväeossa kaasa taris.

„Siis jutt levis, et mul on mingi imelik kohver kaasas. Õhtul tuli pealik minu tuppa ja ütles: „Arak, ma kuulsin, et sul on midagi kaasas!“ Ma ütlesin, et see on rahvakannel. „Kes lubas?“ küsis tema. Ütlesin, et andke andeks, et ma võin Eesti vabariigi tolle kandlega kuidagi ohtu seada. Mängi üks lugu, ütles ta. Mängisin ära. Tema: „Mängi üks lugu veel!“ Pärast seda juba muigas ja ütles: „Hää küll, ma otsin sulle pilli jaoks kapi ja tabaluku.“ Nii saigi pill loa sõjaväeossa jääda ja nii mõnigi kord mängis Martin nagu Imelik „Kevade“ filmis voodi peal istudes poistele kandleviise.

„Ma olen ka Otepää betoonisõlme soojakus meestele kannelt mänginud!“ tuleb pillimehe varasalvest järgmine lugu.

„Ükskord nad lasid oma survepesuriga mu autokäru puhtaks. Küsisin, mis ma võlgnen. No tuled kunagi mängid meile kannelt! Ja siis ma võtsin pilli kaasa ja läksingi. Vist küll alles järgmine aasta. Ja ma mängisin. Mehed seisid soojaku ukse peal, palju neid ikka sisse mahub.“

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?