Kuidas koroonaviirusele nii kiiresti vaktsiin leiti? Ja veel mitu tükki korraga?

Rainer Kerge, 12. detsember 2020

31. detsembril 2019 sai WHO teada veidratest kopsupõletike juhtumitest Wuhanis. Napilt kuu aega hiljem, 30. jaanuaril 2020 kuulutas WHO välja rahvusvahelise tähtsusega rahvatervise hädaolukorra. Edasist teab, paraku, juba igaüks. Praeguseks – napilt aastaga – on valminud vähemalt neli koroonaviirusevastast vaktsiini. Kuidas nii kiiresti ja ega rutates midagi kahe silma vahele jäänud?

Organismi tunginud võõras viirus on nagu roheline mehike, kelle suhtes ei suudeta enne selget seisukohta võtta, kui riigihooned juba langenud ja massiivne jama majas. Rohelise mehikesega on nimelt see häda, et ta ei kanna vormijaki varrukal lippu, mille järgi saaks ruttu otsustada, kelle heaks ta töötab. Oleks see selge, võiks anda kiiresti väärika vastulöögi.

Täpselt sama lugu on võõra viirusega – tal pole lippu, mille järgi oskaks organism ta identifitseerida ja võtta seejärel seisukoht, kas tegemist on ohtliku vaenlase või suvalise ränduriga.

Vaktsineerimine on oma olemuselt õppus, mille käigus harjutab organismi immuunsüsteem uue vaenlase äratundmist ja hävitamist. Vaktsiini tehes pannakse viirusele lipp külge. Sageli valitakse selleks lipuks mõni spetsiifiline pinnavalk, mille abil viirus organismis raku külge kinnitub. Immuunsüsteem õpib seda valku eristama ja selle kandjat hävitama.

Kui vaktsineeritud inimene puutub viirusega jälle kokku, käivitub immuunreaktsioon, mis sarnaneb sõjaväeoperatsiooniga. Osa rakke – nimetame neid luurajateks – tunneb vaenulikku lippu kandvad sissetungijad ära ja annab sellest teada teistele rakkudele – ütleme siis jalaväe lahingkompaniidele –, kes vaenlase-viiruse maatasa tambivad.

Hingamisteede viirused on vanad tuttavad

Haigust Covid-19 põhjustava koroonaviiruse SARS-CoV-2 vastu vaktsiini väljatöötamine oli selles mõttes suhteliselt lihtne, et tegemist on põhimõtteliselt vana tuttavaga pisut uues mundris. Pole siis ime, et praeguseks on teada vähemalt neli vaktsiini: Pfizeri, Moderna ja AstraZeneca omad ning venelaste Sputnik.

„Kõik praegu välja öeldud neli vaktsiini on saadud kiiresti selle pärast, et nende tegemiseks olid tehnoloogiad olemas,“ selgitab Ana Rebane, Tartu ülikooli molekulaarmeditsiini professor. „Lisaks toimivad hingamisteede viiruste puhul vaktsiinid suhteliselt hästi, kuna need viirused põhjustavad põletikke ja põletiku korral saabuvad kiiresti kohale immuunrakud. Kui inimene on vaktsineeritud, tunnevad immuunrakud viiruse ära ja hävitavad ta kiiresti.“

Kui gripiviiruse korral ennustatakse, milline võiks olla järgmise hooaja tüvi, ja tehakse vaktsiin selle pealt – mõnel aastal pannakse ennustusega ka pisut puusse –, siis praeguse koroonaviirusega ei pidanud midagi prognoosima. Täpselt selle viiruse vastu, mis parajasti käibel, vaktsiin tehtigi.

Ka tehnoloogia ja käsitööoskus oli koroonaviiruse vaktsiini valmistamiseks põhimõtteliselt olemas. Kui võrrelda vaktsiini tootmist Henry Fordi juurutatud konveiermeetodiga, oli tootmisliin sisuliselt püsti, pisut tuuniti vaid uue mudeli värvi ja põrkeraua kuju.

Ana Rebane (Krõõt Aab)

 mRNA-põhiseid vaktsiine pole laialt kasutatud

Professor Rebane selgitab, et Pfizeri ja Moderna vaktsiinid on mRNA-põhised. Messenger RNA ehk mRNA ehk eesti keeles informatsiooni-RNA on jupike pärilikkusainet, mis kannab raku tuumas olevalt DNA-lt info ribosoomi. Ribosoom on raku organell (raku väiksemat tüüpi osa), kus pannakse kokku valke. Põhimõtteliselt toob mRNA tuumast retsepti, mille järgi parajasti vajaminev valk valmis vaaritada. Peale käskjalaks olemise kodeerib mRNA ka ise valke ning Pfizeri ja Moderna vaktsiinide puhul ongi selleks lipukeseks, mille järgi organismi immuunsüsteem viiruse ära tunneb, mRNA pealt tehtud valk, mis turritab viiruse pinnal.

„Need ei ole päris esimesed mRNA-l põhinevad vaktsiinid, selliseid vaktsiine on varem ka tehtud, aga nad pole olnud laialt kasutusel,“ õpetab professor Rebane.

AstraZeneca ja Sputnik kasutavad vaktsiinis põhimõtteliselt sama markerit ehk lippu, mille järgi organism peab tulevikus koroonaviiruse ära tundma, ainult et seda markerit või lippu kannab vaktsiinis üks adenoviirus. Oluline polegi, kes õppustel õpetab, peaasi et vaenlase tunnusmärk meelde jääb.

Millist neljast vaktsiinist professor Rebane ise eelistaks, ta välja ei ütle.

***

Miks pole ikka veel tõhusat HIV-vaktsiini?

Koroonaviiruse tõrjumiseks leiutati loetud kuudega mitu vaktsiini. HIVi vastu pole aga senimaani universaalselt töötavat vaktsiini, kuigi tegemist on ühe kõige rohkem uuritud viirusega moodsa meditsiini ajaloos. Milles asi?

Molekulaarmeditsiini professor Ana Rebane: „HIV on hoopis teist tüüpi viirus, ta on hästi kaval ega põhjusta kehasse saabudes põletikku. Immuunsüsteem ei pane teda tähelegi, seda enam, et HIVi valgud on väga sarnased inimese enda valkudega. Ta tegutseb senikaua vaikselt, kuni on kahjustanud ära needsamad immuunsüsteemi rakud, mis peaksid ta avastama. Nii et organismile on väga raske õpetada HIVi ära tundma.“

***

Kuidas hakati vaktsineerima?

Kaheksane külapoiss James Phipps oli terve ja õnnelik, sest rõuged polnud teda veel üles leidnud. Ühel kaunil maikuu päeval anno 1796 tuli tema juurde aga doktor Edward Jenner ja pookis Jamesile külge lehmarõuged. Poiss põdes tõve läbi ja  oli edaspidi rõugete vastu vaktsineeritud.

Doktor Jenner oli nimelt tähele pannud, et lehmarõuged kulgesid inimestel väga kergelt ja kes kord need läbi põdes, ei nakatunud enam pärisrõugetesse.

Inglismaalt alguse saanud vaktsineerimine (ladina keeli on lehm vacca) levis üle maailma sellise hooga, et nelja aasta pärast tunti seda kunsti juba Eestiski.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?