Siim Tuisk | Liberaalse demokraatia nõrkustest

Kujuta ette, et sa lähed lennukisse. Imelik müra, õhk on teistsugune, istumine kitsavõitu ja kuskil karjub veel beebi. Hoolimata sellest, et lennufirma püüab nii stjuardessidele ette kirjutatud lausete, mööbli toonide kui muusikaga su ärevust maha võtta, on paljud meist siiski natuke hirmul, eriti kui lennuk kiirendama hakkab.Aga tegelikult on lennata palju ohutum kui autoga sõita. Miks? Sest sajad õnnetused on muutnud reegleid ja loonud kontrollisüsteemid, kus ühe või kahe inimese eksimused ei vii õnnetuseni, sest teised märkavad ja hoiavad vea ära. Miks inimesed siis ikkagi kardavad lennata ja/või eelistavad ise autoroolis olla? Sest nad ei suuda loovutada kontrolli teistele ja ei ole teadlikud, kuidas ohutust tagatakse.

Nagu hiljutised uudised on näidanud, eelistab arvestatav hulk inimesi ka valu mõtlemisele, nii et võib-olla nad lihtsalt ei taha mõelda ja esimene tunne on hirm, sest lendamine on harjumatu olukord. Küsimus ei ole ka selles, et inimesed peaks tunnetest loobuma — vastupidi, neid tundeid püütakse võimalikult arvesse võtta, aga lennuki juhtimisel lähtutakse eelkõige ohutusest, mitte tunnetest.