10 AASTAT ARAABIA KEVADEST: lootuste algus, ent vaeva ja viletsuse aastakümme

Just pealtnäha rahulikus ja stabiilses Tuneesias noris turuinspektor 17. detsembril 2010, täpselt kümme aastat tagasi noore Mohammad Bouazizi kallal. Tahtis näha luba, et ta võib oma käru pealt kapsast ja kaalikaid müüa. Muidugi teadsid mõlemad hästi, et mida pole, seda pole. Ta oli tõepoolest, nagu hiljem selgus, püüdnud seda paberit mitu korda saada, ent kas oli ametnik turul või koosolekul ehk siis puudus jälle pitsat või ülemus, kes pidi seda tähtsat akti kinnitama. (Kunagi selgitas mulle vilsandlane Jaan Teär, kes töötas pikemat aega Lesothos, et ta ei saanud Rootsist tulles tükk aega pihta, miks asjad selles LAVst ümbritsetud väikeriigis nii teosammul edenevad, kui üldse. Alles siis, kui ta pidi üksnes juhiloa kehtivuse tõestamiseks saama 16 allkirja, oli asi olnud klaar, „Isegi saarlasele,” naeratas see päikseline inimene.)

Inspektor soovis loomulikult  Mohammadilt kingitust, nii nagu on sealmail kohane lugupeetud ülemusest inimesele iseendastmõistetetavalt anda. 26-aastane Mohammad polnud ka Kuult kukkunud ning seisis oma õiguste eest. Kaks politseinikku jooksid kohale ja surusid noormehe vastu maad, rahvahulk vaatas seda kõike pealt ja õhus lendlesid mitmesugused arvamused.