Mark Soosaar oma filmi „Jõulud Vigalas“ ärakeelamisest: „targemad seltsimehed“ väitsid, et talurahvas pole mõisaid lõhkunud ega põletanud

Jaanus Kulli, 22. detsember 2020

„Limberg oli tollal ainus elus olev hing, kes nägi seda hetke, kui Bernhard Laipman ree peal püsti tõusis ja ütles, et Vigala rahvas, ma lähen sinu eest surma, kuigi mind surma pole mõistetud, ja kes siis viidigi mahalaskmisele,“ meenutab dokumentalist Mark Soosaar, kuidas ta sai idee teha mängufilm legendaarsest Eestimaa talupojast Bernhard Laipmanist.

Nagu elus ikka, määrab paljuski saatuse juhus. „Käisin Velisel otsimas, kas keegi veel mäletab Georg Lurichi kaameleid, mis ta Buhhaara emiiri käest kingiks sai, sest mul oli kavas vändata dokfilm Lurichist,“ jutustab Soosaar (74). „Velisel sain kokku Jaan Limbergiga, kes oli juba siis pea 90aastane ja mäletas ka kaameleid, rääkis aga palju huvitavamalt Bernhard Laipmanist. Õnneks oli mul kaamera kaasas ja helivärk ka. Panin Limbergi seisma Velise koolimaja aknale, kus teatavasti toimus üks verisemaid lahinguid ja kus üsna palju talumehi surma sai, sest neid reedeti seal. Nii Limberg mulle tollastest sündmustest rääkiski ja laulis kõige lõpuks ka „Marseljeesi“. Limberg oli ju tollal ainus elus olev hing, kes nägi seda hetke, kui Bernhard Laipman ree peal püsti tõusis ja ütles, et Vigala rahvas, ma lähen sinu eest surma, kuigi mind surma pole mõistetud, ja kes siis viidigi mahalaskmisele.“

Edasi lugemiseks vajuta:
Oled juba lugeja?