Juhtkiri | Koroona varjus aasta

Pole midagi parata – on üks asi, mis meenub meile 2020. aastast paari või isegi paarikümne aasta pärast. See on koroonapandeemia. Vaevalt leidub Eestiski sellist inimest, keda viirusepuhang poleks ühelgi moel puudutanud. See on saanud meie mälestuste lahutamatuks osaks. Ja õnnelikud on need, kelle jaoks jagus negatiivset vaid testitulemustesse.

Ent lõppev aasta kinnitas sedagi, et katsumused on uuenduste vedur. Kulus ju koroonavaktsiinide väljaarendamiseks ja kasutuselevõtuks vaid napp aasta – alates viiruse levimisest üle maailma. Kuid ootajaile oli aeg sellegipoolest pikk ja märkimisväärsed ümberkorraldused majandus-, töö- ja koolielus ei lasknud end kuigi kaua oodata. Ei pea olema tähetark, et ennustada: osa inimesi ei naase enam kunagi senisesse töövaldkonda või siis ei valigi kodus töötamise asemel igapäevast ummikutes kontorisse kulgemist. Ilmselt on meil edaspidigi selliseid koolilapsi, kelle jaoks on distantsõpe õige vastus küsimusele, kuidas ühitada haridustee näiteks noore tippsportlase või mõne muu ala karjääriga. Suurelt unistades: mitu aastat see veel võtab, kuni eestikeelne haridus on kättesaadav ükskõik millisest maailma nurgast?