Mart Treial | Käisin Otepääl, aga Eesti suusatamise laipa ei leidnud

Hiljaaegu kuulutas ühe konkureeriva väljaande kogenud kolleeg, et Eesti suusatamine on lõplikult surnud. Intrigeeriv, eks ole. Käisin nädalavahetusel Otepääl, otsisin lume alt ja lume pealt, aga laibast polnud jälgegi. Krematooriumisse lohistatud? Tunnistan, ei uurinud. Aga raske uskuda, sest kes need siis liuglesid seal Tehvandil laupäeval-pühapäeval? Mõnega tegin juttugi, kõnelesid eesti keelt küll. Täitsa soravalt ja selgelt.

Hüva, aitab mõistukõnest. Tahan ütelda seda, et minu meelest on Eesti suusatamine surmast kaugel. Jah, me ei mängi tiitlivõistlustel medalimängu, aga see pole üllatus. Nii on kahjuks olnud juba aastaid. Kas see tähendab automaatselt, et tuleb kabel broneerida ja peielauale valge lina peale tõmmata? Sellisel juhul võiks väga paljud alad viimsele teekonnale saata, aga minu aju ei suuda sellist seost luua. Kuniks jagub tarku treenerid, innukaid noori ja lund, siis Eesti suusatamine ju elab. Või mis? See, mis tasemel, on täiesti omaette teema.