Mart Soidro | Jaanuar 1991. Eesti lähiajaloo kõige kriitilisem kuu

Mart Soidro, literaat, 8. jaanuar 2021

ERR-i uudiste ja sporditoimetuse peatoimetaja, arvamusliider Anvar Samost oli selle aasta esimeses raadiosaates „Samost ja Sildam” (3.01.2021) kriitiline. Teenekat ajakirjanikku häiris, et nädala jooksul on Eestis suudetud vaktsineerida vaid 2517 inimest. Aga ka tõsiasi, et meie riigitegelased ei maininud oma uusaastakõnedes kordagi, et tänavu möödub 30 aastat Eesti taasiseisvumisest. Terased tähelepanekud!

Vaktsiiniteemal ei julge ma kodanikualgatuse korras isegi oma sotsiaalmeedia koduleheküljel sõna võtta. Puudub vastav kvalifikatsioon. Olin ilmselt lennumudelismiringis, kui kooli ajal sellistel sensitiivsetel teemadel räägiti. Küll aga võtan 30 aasta taguste sündmuste valgustamisel jätkuvalt sõna. Seda enam, et enamik tollaseid poliitikuid peab taasiseseisvumise eelse aja kõige kriitilisemaks hetkeks just nimelt 1991. aasta jaanuari.

Üle noatera

ETV-s on üks samanimeline saade Eesti lähiajaloost, kus käsitletakse mitmeid peatükke, mille teistsugune lõpplahendus oleks mõjutanud meie riigi ja inimeste saatust. Seda sarja põgusalt vaadates olen tabanud end mõttelt, et alustada tulnuks 18. märtsist 1990, mil toimusid Eesti NSV XII Ülemnõukogu valimised. Teatavate reservatsioonidega võib seda nimetada demokraatlikult ja vabalt valitud parlamendiks. Ja seda fakti ei muuda olematuks asjaolu, et vastavalt tollal kehtinud seadustele oli ülemnõukogu valimistel valimisõigus kõigil Eesti elanikel, ega isegi see, et ENSV valijaskonna hulka arvati ka siin viibiva okupatsiooniarmee sõjaväelased, kellele oli reserveeritud 4 saadiku kohta.

Võiks arvata, et Toompeale toimus tormijooks, vähemasti tihe rebimine. Ühele kohale kandideeris kõigest 3,7 inimest, aga sellest hoolimata ei osutunud valituks Paul-Eerik Rummo, Siiri Oviir, Raivo Vare, Enn Tarto, Aadu Must, Uno Lõhmus, Rait Maruste... ja Lennart Meri. Valimisringkonnas nr 1 läks jaotamisele 5 mandaati, aga kandidaate oli 19.  Valimised toimusid üksiku ülekantava hääle meetodil, seetõttu pole paslik tollast häältesaaki võrrelda riigikogu valimistulemustega. Aga mingi ettekujutuse valimisringkonna number üks hääletustulemus siiski andis: 1. Indrek Toome – 15 046, 2. Tiit Käbin – 11 833, 3. Genik Israeljan – 6664, 4. Ülo Nugis – 5771, 5. Mart Laar – 4061 6. Lennart Meri – 4030.

Mis oleks juhtunud, kui Lennart Meri oleks valitud ülemnõukogusse? Teoreetiliselt poleks midagi juhtunud, sest siis võis saadik olla ka minister. Isegi valitsuse juht, nagu me Edgar Savisaare näitel teame. Samas: kas Savisaar pakkunuks Merile sel juhul välisministriportfelli? Aga mis me ikka heietame, las meenutab 90ndate aastate alguse välisministeeriumi tegevust Lennarti tollane alluv ja praegune kaitseminister Jüri Luik: „Välisministeerium pidas tollal oluliseks Eesti sisepoliitika mõjutamist, eriti õigusliku järjepidevuse printsiibi kaitset, mis oli välispoliitikas meie oluline trump. Valitsuse istungitel blokeeris Lennart Meri järsult kõik ettepanekud, mis võinuks juriidilist järjepidevust kahjustada („Teine tulemine II. Välisministeeriumi taasloomise lugu”, lk 161).

Verine pühapäev

1991. aasta jaanuar algas koduvabariigis järjekordse hinnatõusuga.  „5. jaanuar, laupäev. Täna tõsteti Eestis piimatoodete hindu. Kilogramm võid maksab nüüd seitsme asemel üheksa rubla. Liitrise piimapudeli hind tõusis 92 kopikalt 1 rubla 14 kopikale, aga kilogrammi Pikantse juustu eest tuleb 6 rubla 40 kopika asemel maksta 9 rubla. Tallinna Kaubandusamet kehtestas esimest korda talongid tööstuskaupadele,“ kirjutas Vladimir Juškin oma raamatus „Peaministri nõuniku päevik aprill 1990 – jaanuar 1992", Tallinn 2016 lk 190. Sama päeva Postimees andis aga teada, et esimese kvartalis on kõigile kodanikele ette nähtud 5 toosi tikke (talong B 007) ja poolaastaks üks paar pesu (talong B 010). Aga sellega oldi juba harjutud. Näiteks Leedu valitsuse majandusreform tõi kaasa toiduainete hinnatõusu 3,2 korda, rahvahulgad valgusid tänavatele ning peaminister Kazimira Prunskiene astus 8. jaanuaril tagasi.

Juba päev varem andsid N Liidu relvajõud teada, et alustavad dessantväelaste abil Balti riikides operatsiooni, millega tahetakse tabada sõjaväeteenistusest kõrvalehoidvaid noormehi (8000 oli tööteenistuses, 1000 „putku pannud”). Baltikumis plaaniti suurendada sõjaväelaste hulka 10 000 võrra ja Tallinnasse pidi saabuma dessantväelaste polk 2500 sõjaväelasega. Pärast Edgar Savisaare ja Arnold Rüütli protesti andis Balti sõjaväeringkonna juhataja Fjodor Kuzmin Eestile ajapikendust 13. jaanuarini.

Võiks arvata, et Savisaar ja Rüütel kemplesid telefoni teel üksnes kõrgete sõjaväelastega, tegelikult olid nad keskeltläbi kaks korda nädalas Moskvas ja kohtusid seal ka Mihhail Gorbatšovi ja Boris Jeltsiniga. Kui mitte iga kord just nendega, siis kaitseminister Dmitri Jazovi ja KGB esimehe Vladimir Krjutškoviga küll. Lahesõja alguseni oli jäänud vaid nädal, kui Suurbritannia endine välisminister (1977-1979) David Owen tuletas meelde, et 1956. aastal vallutati Ungari just sel ajal, kui Suurbritannia ja Prantsusmaa võitlesid Suessi kanali pärast. Kui Pärsia lahel puhkeb sõda, võib Gorbatšov nõukogude kogemust eeskujuks võttes kehtestada sõjaseisukorra Balti riikides.

12. jaanuaril sõlmitakse Moskvas Eesti ja Vene NFSV riikidevaheline suhete aluste leping. „Miks otsustas Jeltsin lepingud kiirkorras alla kirjutada? Veel hiljuti oli ta ju teatanud ajakirjandusele ja Rüütlile, et allkirjastamine toimub kas jaanuari lõpul või veebruari alguses,” küsib Vladimir Juškin oma päevikus. Ja jõuab järeldusele, et Jeltsin tahab Gorbatšovi languse foonil järsult tõsta oma autoriteeti.

13. jaanuar 1991 vajaks mitte ainult eraldi artiklit, vaid omaette raamatut. Varahommikul vallutasid Nõukogude armee dessantväelased ja KGB erirühm „Alfa” Vilniuse teletorni ja ajakirjandusmaja. Hukkus 14 leedulast.  Poole ühe paiku päeval vaatavad Savisaar ja Juškin peaministri vastuvõturuumis Soome televisioonist kaadreid – rahvas on tänavatel ja kantakse tapetuid.

Mis sai edasi?

„Eestis on naeruväärselt palju arutatud, kellelt pärines idee kutsuda Jeltsin Eestisse,” kirjutab Edgar Savisaar oma tellise-mõõtu raamatus „Peaminister. Eesti lähiajalugu 1990-1992”. Ja jätkab: „Arnold Rüütel on öelnud, et Jeltsini kutsus tema. Lennart Meri biograafias kirjeldatakse olukorda nii, et asja ajas joonde Savisaar, aga idee kutsuda Jeltsin olenevat pärinenud Merilt. Mina küll pole kindel, kust idee tuli ja võib-olla polegi see peamine, aga ma ei saa olla nõus Meri väitega, et Jeltsin tuli otsekohe.”  Siinkohal – kõige põnevama koha peal! – pean ma aga loole panema punkti. Niipalju ehk veel, et Jeltsini lennuk maandus Tallinna lennuväljal kell 19.55. Mis edasi sai, sellest mõnes järgnevas loos. Võib-olla juba nädala pärast, sest 30 aastat tagasi peatasid ülemnõukogu liikmed Vladimir Lebedev ja Sergei Petinov just siis oma saadikutegevuse ja alustasid Toompea lossi saalis näljastreiki. 

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?