ÜHE AJASTU LÕPP: Donald Trumpi ametiaja lõpetasid laamendamine ja surmad

Greete Kõrvits, 8. jaanuar 2021

Mis juhtub, kui kibestumus, vimm ja pidevalt ülal hoitud usk sellesse, mida tegelikult ei juhtunud, ühel hetkel üle keevad? „Kõige parem viis näidata ärritunud valijate suhtes austust on neile tõtt rääkida!“ käratab emotsionaalne Mitt Romney hiljem Kapitooliumihoone suures saalis, kust äsja õnnestus välja ajada mõne tunni eest sinna tunginud mässajad. Romney on püha viha täis. Ka tema on kunagi valimised kaotanud, ka temale see ei meeldinud, aga ta leppis sellega. Vägivalla eel aga juhtus mitu asja korraga.

See, et kongress loeb üle valijameeste kogu hääled (ameeriklane ei vali presidenti rangelt võttes otse, lõpliku valiku teevad osariikide valijamehed), on täiesti tavaline protokoll. See pole muudel aastatel isegi uudisväärtuslik sündmus. Sel aastal erines olukord mõnevõrra seetõttu, et mõned vabariiklastest poliitikud otsustasid paari osariigi valijameeste hääled vaidlustada. Seda mitte seetõttu, et sel mingi reaalne tagajärg oleks, vaid ilmselt mõtlesid nad aastale 2024, mil Trump võib tagasi tulla. Põhimõtteliselt kindlustasid nad enda seljatagust, kui president peaks siis uuesti üritama. Järgnev ehmatas nii mõnegi seni väliselt presidendi toetamist teeselnud poliitiku oma sõnu sööma.

Sest samal ajal kui Kongressi mõlemad kojad maha istuvad, koguneb Kapitooliumi lähistel mitmetuhandepealine rahvamass, et meelt avaldada. Ka see pole üllatav. Vaba maa, inimestel on õigus oma meelsust näidata. Lavale astub president ise ning peab üle tunniajase sütitava kõne. Selle haripunktis kuulutab ta rahvale: „Me ei anna kunagi alla! Me ei tunnista kaotust kunagi! Seda lihtsalt ei juhtu!“

Trump on vihane, sest rahvakogunemise eel pidas ta maha vestluse oma asepresidendi Mike Pence'iga. Too ütles talle, et tal pole ühtki juriidilist võimalust enam paratamatust peatada. Bidenist saab president. Trump sõimas teda pehmoks, süüdistas Pence'i personaliülemat Marc Shorti, et too mõjutab asepresidenti, ning keelas Shortil edaspidi Valge Maja läänetiivas oma nägu näidata.

Hoopis kaugel, päikeselises „virsikuosariigis“ Georgias toimub veel üks sündmus. Sealsed senativalimised on otsi kokku tõmbamas ning üllatuslikult (ehkki napilt) võidavad seal üle aastate demokraadid. Selleks ajaks, kui Trumpi austajad kogunevad, on üks neist juba ametlikult võitjaks kuulutatud, teise võit vaid aja küsimus. See annab Bidenile senatis üliolulise eelisseisu (uues senatis on mõlemast erakonnast 50 senaatorit, kaalukeeleks saab asepresident Kamala Harris). Esindajatekojas on demokraatidel juba enamus kindlustatud. Bidenist saab president mitte ainult nime poolest, vaid tal on võimalik ka reaalselt asju ära teha, mõlemad kojad soosivad teda.

Trump lubab seejärel rahvale: „Pärast seda kõnnime kõik sinna ja mina olen ka seal koos teiega, me kõnnime Kapitooliumile ja hõiskame oma vapratele senaatoritele ja kongresmenidele. Võib-olla mõnedele nii väga ei hõiska ka.“

Sellest lubadusest Trump kinni ei pea. Ta jätab vihast pulbitseva rahva, keda äsja tund aega üles küttis, omapäi Kapitooliumimäele suunduma ning lahkub.

Niisiis: kogunenud on rahvas, kes on nüüdseks kaks kuud kuulanud ja uskunud presidendi alusetuid väiteid „varastatud valimistest“. Kelle jaoks kaotus oli niigi kibe, kuid kelle iidol ei lase neil ka kaotusega leppida („...neile tõtt rääkides!“ hüüab Romney hiljem). Georgia on vaenlastele läinud. Hirm, et enam neid ei kuulata. Suutmatus leppida, et enamus rahvast ei mõtle nii nagu nemad. Vimm, et „teised“ võitsid. Et need „teised“ peavad neid rumalateks, tagurlikeks, lumpeniks, rassistideks, maakateks, toladeks... ja nüüd veel kaotajateks ka. Vimm süsteemi vastu, mis on tegelikkuses toiminud täpselt nii, nagu peab, aga kuna see ei toiminud nii, nagu mina tahan, siis... Hävitame süsteemi.

Ausalt, kuidas on võimalik, et Washingtoni politsei seda kõike ette ei näinud?

Kongressi töötajad barrikadeerivad end kontoriruumidesse. (AFP/Scanpix)

Laamendamine ja peataolek

Piirdeaedadest, kurikatest ja Trumpi logoga lippude vartest saavad sobivad rammid, et Kapitooliumihoone uksed lahti lüüa ja aknad purustada. Need, kellel adrenaliin veel katust totaalselt sõitma pannud pole, karjuvad kohale tulnud peredele, et lapsed tuleb jalust minema koristada, siin läheb vallutamiseks. Suurde saali jooksevad assistendid, kes teatavad, et hoonesse on tunginud võõrad, kõigil ruttu varjuda. Mike Pence toimetatakse maa-aluseid käike pidi punkrisse. Ka enamik tähtsamaid ninasid leiab varju salastatud asukohas, kus nad murelikult ootama jäävad. Palvetavad. Kõik ei jõua hoonest põgeneda, mitmed ametnikud varjuvad oma kabinettidesse. Kapitooliumi politsei käsib neil telefonid hääletuks panna ja tuled kustutada.

Koridorid mattuvad tossupilvedesse, peitupugenud töötajad saavad hoiatuse gaasimaskid haarata. Mitu sissetungijat vahistatakse (järgmise hommiku seisuga 5, ent see arv ilmselt kasvab). Ühes rüseluses käib pauk ja hukkub 30ndates eluaastates naine, endine sõjaväelane ja häälekas Trumpi pooldaja, kes enne nõudis Pence'i karistamist. Lisaks sureb veel kolm inimest, kuid mitte kuulide läbi, esialgse info põhjal näib, et neid tabasid sündmustekeerises terviserikked või õnnetused.

(Zuma Press/Scanpix)

Ründajad sisenevad esindajatekoja spiikri Nancy Pelosi kabinetti (see naine on Trumpi fännidel vaat et sama palju hambus kui Biden või Harris), üks tüüp teeb pilti sellest, kuidas ta Pelosi arvutis poliitiku e-kirju loeb. Tõepoolest, evakueerimine toimus nii kiiresti, et kaasa jõuti võtta ainult valijameeste hääli sisaldavad kastid. Need oleksid ilmselt muidu tuleroaks saanud või lihtsalt ära varastatud. Washingtoni Posti reporterist möödub hiljem tänaval hoonest putku pannud mees, kes suurustleb, et küllap kartsid valitsusametnikud neid väga. Ühes kabinetis, kus tema sees käis, seisis laual veel aurav kohvitops.

Mitu tööruumi saavad põhjalikult läbi tuulatud, kraami laiali loobitud. Keegi sodib ühele uksele sõnumi „Tapke meedia“. Kuigi laamendamist ja kaklusi on omajagu, võib reaalajas telekat vaadates mõnede meeleavaldajate puhul märgata ka teatavat peataolekut. Teate seda lugu, kuidas kuri koer haugub aia taga vihaselt, silmad jõllis, vaht suunurkades ja siis järsku saab aed otsa ja... Koer ei tea enam, mida teha.

Keegi „geenius“ haarab kaasa ühe poodiumi ning poseerib sellega võidukalt. Mässajad teevad selfisid, lasevad ennast pildistada; ilmselgelt on emotsioonid nii laes, et ei tule pähegi, et õige pea hakkavad politsei ja FBI neid fotosid läbi vaatama.

VABA VOLI: Trumpi fännid võtsid Nancy Pelosi kontoris kohad mugavalt sisse. (AFP/Scanpix)

President Trump säutsub samal ajal Twitteris ning laeb üles video, milles kordab järjekordselt oma vandenõuteooriat, kuidas ta tegelikult ikka suurelt võitis. „Me armastame teid, te olete erilised,“ on tema sõnum marodööritsejatele. Ta palub neil küll koju minna, ent kutsub sissetungijaid ka patriootideks. „Jätke see päev igaveseks meelde!“ kuulutab president ühes nüüdseks Twitteri poolt maha võetud säutsus.

Kella kuuest, mil kehtima hakkab erakorraline komandanditund, rahuneb olukord maha. Üheksa paiku tulevad šokis poliitikud tööle tagasi. Küll pärast jõuab kontorit koristada, praegu ei tohi vägivallatsejatele järele anda. Mike Pence on ääretult tõsine. „Hakkame uuesti tööle,“ teatab ta ning saab palava aplausi osaliseks. Järgnevad emotsionaalsed sõnavõtud. „Aitab küll! Ärgu minuga enam arvestagu!“ karjub seni Trumpi alati toetanud Lõuna-Carolina senaator Lindsey Graham. Poliitik esineb nii eksalteeritult, et tekib mõte, et kas ta on endiselt šokiseisundis, või on kuulsa Lõuna-Carolina magusa tee sisse rahustuseks midagi kangematki lisanud. Igatahes on hommikuks töö tõesti tehtud ja Biden Kongressiski presidendiks kinnitatud.

Trump näitab üles temale ebaiseloomulikku taltumist ja lubab, et võimu üleandmine toimub korrapäraselt. Bideni võidu kinnitamine „tähistab presidendiajaloo parima esimese ametiaja lõppu“ seisab tema pöördumises. Ta lubab, et ei kao areenilt.

„Hakkame uuesti tööle!“ Mike Pence'il polnud naljatuju. (Zuma Press/Scanpix)

Mis saab edasi?

Mike Pence'il on põhjust tõsine olla. Paljudel poliitikutel, sealhulgas CNNi andmeil ka vabariiklastel, mõlgub mõtteis Trumpi ametist tagandamine, kasutades selleks põhiseaduse 25. parandust. See näeb ette, et kui president ei suuda enam oma ametikohuseid täita, saab asepresident koos ministritega kongressile tagandamisavalduse esitada. Aluseks saaks võtta väite, et Trump ise ässitas rahvast Kapitooliumi kallale. Et presidenti, kes ise rahvast demokraatliku riigikorra kallale ajab, ei saa usaldada oma tööd tegema. Ei praegu, ei tulevikus. Võib tunduda, et natuke veel, mis tast enam tagandada. Ent tagandamisprotsessis saab ka kindlustada, et Trump 2024. aastal uuesti valimistsüklis osaleda ei saa.

Poliitikud, kes panustasid tulevikule, kus Trump peagi jälle kandideerib, mõistavad nüüd, et seda ei pruugigi juhtuda. Nii mõneski sõnavõtus kumab see ka läbi. 12 vabariiklasest, kel oli enne mässu valimistulemuste osas pretensioone, jäi järele vaid kuus. Mitu Valge Maja töötajat lahkub ametist. Kui keegi veel näitemängu edasi mängib, siis vaid selleks, et moosida Trumpi vihast pulbitsevat austajaskonda. Seda oli mugav enda kasuks käimas hoida, ent keegi ei näi teadvat, mida selle viha ja vimmaga nüüd peale hakata. Nüüd, kui see viha pöördus nende endi vastu.

Klaasikillud ja laiali pillutud mööbel Kapitooliumi koridoris. (AFP/Scanpix)
Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?