Neitsi Maali laureaat Veiko Õunpuu: õnneks jätsin joomise maha, muidu saaks järgmise filmi võtete ootamine saatuslikuks

Jaanus Kulli, 8. jaanuar 2021

„Vähemalt ühe korra elus võib ju ka vesterni teha,“ ütleb režissöör ja stsenarist Veiko Õunpuu, kellele ulatati neljapäeva õhtul ETV saates „OP“ Eesti filmiajakirjanike ühingu aasta filmi auhind Neitsi Maali linateose „Viimased“ eest.

Õunpuule (48) on see neljas kord nimetatud auhind vastu võtta. „Muidugi mõista on mul tunnustuse üle hea meel ja ka auhinnarahale leian kindlasti mõne hea rakenduse,“ tõdeb ta. „Viimased“ on põhjamaine vestern, mille tegevus toimub metsikus Lapimaa tundras.

„Soomega ja soome kinoga on mul kokkupuuteid palju olnud, olen Aki Kaurismäki austaja ja mitu korda ka tema kaasasutatud, Lapimaal Sodankyläs asuvat filmifestivali külastanud. Mulle istub Lapimaa ja vähemalt ühe korra elus võib ju ka vesterni teha,“ tõdeb Õunpuu. „Algse stsenaariumi pakkuski mulle välja Sodankylä festivalil töötanud sõber Eero Tammi.“

NEITSI MAALIGA PÄRJATUD „VIIMASED“. Rupi (Pääru Oja) ja Riitta (Laura Birn) Veiko Õunpuu filmis.   (Kaader filmist / Homeless Bob Production)

„Viimased“ on valminud Eesti-Soome-Hollandi koostöös ja tänini pigem autorikino eestvedajana tunnustust kogunud Õunpuu tunnistab, et koostööprojektidena valmivad filmid on tänapäeval paratamatu reaalsus. „Et enam-vähem ots otsaga kokku tulla, aga eks mingeid tubaseid asju on kindlasti kuidagi võimalik ka ainult kodumaiste toetuste peal teha.“

Oma viimaste ja rahvusvaheliselt ka auhindu noppinud filmide juures on Õunpuu olnud nii stsenarist kui ka režissöör. „Ega mul mingeid fikseeritud põhimõtteid neis küsimustes pole,“ tunnistab ta ise. „Kirjutamine tuleb raskelt, sest ma pole üldiselt sõnalisele orienteerunud inimene, palju lihtsam on võtteplatsil ja montaažis, kus tegevus on rohkem käeline. Aga eks mul mingid oma mõtted ikkagi on peas ja pean neid mingil moel realiseerima. Nii on juhtunud, et enamasti kirjutan ise materjali üle, isegi kui teksti juures on teisi olnud. Seda, et ma lausa kellelegi teisele stsenaariumi hakkaks kirjutama, ei kujuta ma hästi ette. Ei usu, et ükski mu stsenaarium võiks piisavalt hea olla, et keegi teine sellest mingi enam-vähem korraliku filmi saaks. Kirjutan algul palju ballasti sisse, et võtetel igav ei hakkaks ja et oleks, mida välja võtta. Ning ega alati saagi kohe aru, mis mõtted on rumalad või mis rumalustest hiljem mingi iva välja koorub.“

Tänavuse Neitsi Maali auhinnaga pärjatud „Viimased“ on põhjamaine vestern, mille tegevus toimub metsikus Lapimaa tundras. (Kaader filmist / Homeless Bob Production)

Filmide peale praegu ei mõtle

Õunpuu eelmine mängufilm „Roukli“ jääb viie aasta taha ja režissöör tunnistab, et ega jalad seinal istuda ole magus leib. „See on suur jama, jah, kui ei teki tükk aega mingi projektiga kindlat tunnet või kui mõni asi jääb pikalt rahastuse taha toppama, nagu oli „Viimastega“. Siis on aina raskem uuesti jalgu alla saada. Õnneks olen joomise maha jätnud, muidu võiks järgmise filmi võttesse mineku ootamine saada saatuslikuks.“ Lisaks on Veikot elus hoidnud tagasi sünnikoju Saaremaale kolimine. „Ahvatlusi on vähem ja kulutused väiksemad. Seni on õnnestunud elus püsida.“

Liiga palju ja liiga suurelt Veiko tulevikule ei mõtle. „Mul on mõned ideed, erinevates faasides, aga teen hetkel teatris tööd ja filmide peale ei ole aega mõelda,“ ütleb režissöör, kes praegu on ennast hoopiski teatrile pühendanud. „Teen praegu proove Rakvere teatris August Strindbergi „Surmatantsuga“.“ Rakverre kutsus Veiko teatri peanäitejuht Peeter Raudsepp. „Võtsin töö vastu, sest Strindberg ja tema näidend hakkasid huvitama. Puhtalt haltuura jaoks on teater minu jaoks liiga keeruline ja kurnav. Ja õpituba ta ka otseselt pole, kuigi näitlejate mõtlemine muutub palju arusaadavamaks, kui oled ühe prooviprotsessi läbi teinud. Raske öelda, mis ta on, sest järele tast ka midagi ei jää. Eks ta mingi intelligentne ajaviide ja lauge arengukõver ole. Ehk jääb midagi külge, mis inimesena väheke edasi aitab.“

Veiko Õunpuu filmidebüüt, lühimängufilm „Tühirand“, valiti nii Eesti filmiajakirjanike kui ka kultuurkapitali poolt 2006. aasta parimaks mängufilmiks.

Oma esimese täispika mängufilmiga „Sügisball“ (2007) pälvis ta juba rahvusvahelist tunnustust, muu hulgas tõi „Sügisball“ Eestisse esimese Veneetsia filmifestivali preemia, võites 2007. aastal Orizzonti auhinna. Eesti filmiajakirjanikud valisid 2011. aastal „Sügisballi“ Eesti läbi aegade parimaks filmiks. Rohkelt auhinnatud on ka Õunpuu järgmised filmid „Püha Tõnu kiusamine“ (2009) ja „Free Range / Ballaad maailma heakskiitmisest“ (2013). Aastal 2015 valmis tal kollektiivse eksperimendi tulemusena täispikk mängufilm „Roukli“.

Lisaks on Õunpuu proovinud kätt draamalavastajana Tallinna teatris NO99, kus ta 2010. aastal lavastas Rainer Werner Fassbinderi näidendi „Praht, linn ja surm“ ning 2016 Brechti näidendi „Ema Courage“.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?