Eesti tippkümnevõistleja senise karjääri parim aasta lõppes kahe visiidiga erakorralise meditsiini osakonda

Deivil Tserp, 8. jaanuar 2021

Keegi ei tea, mis käänulisel eluteel järgmise kurvi taga ootab. Mitmevõistleja Taavi Tšernjavski on tippu pürgides mitu korda musta auku prantsatanud, kuid alati sealt välja roninud. Mullu juulis jõudis ta Rakveres 8000 punkti meeste väärikasse seltskonda ja detsembris lõpetas Reunioni saarel etteaste kümnevõistluse maailmarekordimehe Kevin Mayeri järel teisena. Ees ootasid jõulud ja aastavahetus. Paraku otsustas isand Saatus sitke spordimehe organismi uuesti proovile panna.

Õhtulehe reporter leppis Taaviga intervjuu kokku 26. detsembril, kuid järgmisel päeval saabus ehmatava sisuga sõnum. „Jäin väga raskelt haigeks. Covid-19 pole, aga ilmselt lähen mõneks ajaks haiglasse,“ kirjutas ta.

3. jaanuaril saatis Taavi siinkirjutajale sotsiaalmeedias uue sõnumi. „Olen elavate kirjas tagasi ja valmis juttu rääkima,“ teatas ta. Sel esmaspäeval küsisin pika usutluse sissejuhatuseks, mis siis ikkagi juhtus.

Spordipisiku sai vanaisalt

„Eestisse saabusin 25. detsembri öösel,“ jutustab Art Arvisto õpilane. „Lennureisi ajal läks näo peal vistrik katki ja tekkis väike haav, mille ma ära puhastasin. Kui koju jõudsin, oli seal mädalärakas. Järgmisel hommikul tundsin kurguvalu. Olukord muutus kahe-kolme päevaga väga hulluks – haav ei paranenud ja suhu tekkisid villid. Sain EMOst (erakorralise meditsiini osakonnast – D. T.) teada, et mingi bakter läks organismi. Mul tekkis infektsioon ja äge angiin. See kõik lõi palaviku üles.“

29. detsembril tõusis Taavi kehatemperatuur 39,7 kraadini ning ta läks teist korda EMOsse. „Suur aitäh meditsiinitöötajatele! Sain kiirelt õigeid ravimeid kasutama hakata ja olen 1. jaanuarist ilusti liikunud – mul on jälle normaalse inimese tunne. Elu pidi käima lainetena. Kümnevõistluse ajal olin kõrgel lainel, nüüd lõi korraks madalale tagasi.“

Palavikuga haigus niitis Taavi viimati jalust 2012. aastal, kui ta põdes mononukleoosi. „Toona jäin väga raskelt tõbiseks ja olin ka haiglas,“ osutab kergejõustiklane haigusest tingitud karmile tagasilöögile.

Kolgakülast pärit Taavi on karastunud maast madalast, sestap on ta teele sattunud karidega põrkudes säilitanud rahuliku meele. „Mu vanaisa Heino Tšernjavski oli kõva suusataja ja töömees,“ räägib lapselaps Kuusalu valla aukodanikust, kes suunas ta juba enne kooli spordirajale. „Vanaisa saatis mind välja liigutama ja ka trenni. Ta üritas minust suusatajat teha, aga sellest ei tulnud midagi välja, sest mul tuli pikkust nii palju juurde, et ei saanud täpselt pihta, mida suusatades käte ja jalgadega teha.“

Tšernjavskite perekond elas metsade vahel oma majas. „Keskkond oli sportimiseks väga soodne,“ möönab Taavi. „Üle tee asus kohalik suusabaas, kus käisin kogu aeg harjutamas. Segajad olid piisavalt kaugel. Suurem keskus Loksa on meie majast seitsme kilomeetri kaugusel, sinna ma naljalt ei sattunud.“

Särtsaka poisi sportlikku eluviisi soosisid tema vanemadki, isa Tõnnu ja ema Tiia. „Nad on kooli ajal sporti harrastanud ning aitavad minu tegemistele siiani igati kaasa,“ rõhutab poeg tänunoot hääles.

Tulevase mitmevõistleja ihurammu kasvatasid ka maatööd. „Kartulimasinale pandi mind juba siis, kui jalad ulatusid tugedeni,“ meenutab ta muheldes. Kuid lisab tõsiselt: „Need tööd tulid kindlasti kasuks.“

Nooruses võttis Taavi mõõtu poolteist aastat vanema vennaga, kellel süvenes tehnikahuvi. „Ausalt öeldes jäin sprindis talle alla, kuigi olin juba kõvasti trenni teinud. 14‒15aastaselt ei suutnud vennast kiiremini joosta. Eks see ajas natuke vihaseks küll, mina ju harjutasin, kuid tema oli ikka väledam.“

Kergejõustikutreeninguid alustas Taavi teises klassis Loksa gümnaasiumi kehalise kasvatuse õpetaja Aarne Idavainu näpunäidete järgi. Tundub uskumatu, ent juhendaja ei pidanud hoolealust kunagi sundima.

„See oli mul kerge aeg, sest viibisin Kolgaküla metsade vahel,“ pajatab ta paljudele noorukitele keerulisest murdeeast. „Aarne pidi mind vahel trennist ära vedama, et ma liialt ei harjutaks. Ta oli sama küla mees ja viis mind tihti pärast trenni autoga koju.“

Sporti tegi Taavi kodukohaski. „Meil on külas väike jalgpalliplats, kuhu valasime heiteringid, sain seal ise nokitsemas käia. Isale olid abiks ka Aarne ja suusakeskuse juht Helges Mändmets,“ lausub ta 

Kanteri saavutused mõjusid innustavalt

Tõusutee algust meenutab Taavi õhinal. „Tegelikult olid Loksal head tingimused,“ mõtiskleb ta. „Seal oli murustaadion ja lähedal asus liivarand. Noorsportlasel on sellistes tingimustes väga okei treenida.“

Vahel tuli töökal tandemil nuputada, kuidas mõne üksikalaga tegelda. „Lähenesime harjutamisele loominguliselt,“ nendib loo peategelane. „Näiteks teivashüppes kasutasime kõrgushüppetellinguid. Ladusime koolilauad ja pingid üksteise peale, et tellinguid kõrgemale saada.“

Taavit tiivustusid kergejõustiku olümpiavõitjate – Erki Noole ja Gerd Kanteri – vinged saavutused. „Kahest suurest oli Gerdi eeskuju kindlasti tugevam. Erki olümpiakulla võitmist ma nii hästi ei mäleta, sest olin siis viieaastane. Aga Gerdi võitude ajal istusin, silmad punnis, televiisori ees. Vahva oli neid võistlusi vaadata ja kindlasti tekitas nähtu sportimisisu.“

Usinalt treeninud Taavi, kelle soontes voolab vanavanaisa kaudu Poola verd, tulemused paranesid jõudsalt. Eesti noortemeistrivõistlustel triumfeeris ta nii kuulitõukes, odaviskes kui ka kümnevõistluses. „Heited olid mul natuke tugevamad kui teised alad, aga soovisin mitmevõistlust teha.“

Suvel 2011 püstitas Taavi Prantsusmaal alla 18aastaste MMil kaheksavõistluses isikliku rekordi 5909 punkti ja tuli kuuendaks. „See oli mu esimene suurem rahvusvaheline võistlus ja polnud mingi probleem hästi võistelda. Kordaminek andis usku ja hoogu.“

2011. aasta lõpus alustas tulevikulootus koostööd Art Arvistoga. „Aarne ütles, et nüüd on õige aeg edasi minna, sest tal tuleb teadmistes piir ette,“ lausub Taavi, kelle kinnitusel utsitas uus juhendaja kõrgeid eesmärke seadma. „Art rääkis algul, et harjutame juunioride ja noorsooklassi lõpuni ning seejärel otsustame, kuidas jätkata. Ta polnud kindel, kas tal on sealt edasiminekuks piisavalt teadmisi. Aga Art on tõestanud, et need on olemas. Ta on palju juurde õppinud.“

Siinkohal tuleb õigluse huvides märkida, et Taavil on tohutult vedanud ka abitreeneriga. Endine kümnevõistleja ja ala tulihingeline eestvedaja Andres Aavik on mees nagu orkester – hoolealune nimetab teda oma mentoriks ja sponsoriks.

Suvel 2014 väänas Taavi enne USAs toimunud juunioride MMi hüppeliigese välja ja võistlusel tegi teiselegi liiga, ometi sai ta kümnevõistluses isikliku rekordiga 7579 punkti üheksanda koha. 2015. aastal esindas tippupürgija Eestit superliigas ja astus autasustamisel koos võistkonnakaaslastega pjedestaali kõige madalamale astmele.

Neli aastat tagasi sattus Taavi justkui Ameerika mägedele. „2016 õnnestus kohe hooaja alguses varvas ära murda,“ jutustab ta. „Vigastus paranes väga aeglaselt. 2017 olid väiksed probleemid alaseljaga ja 2018 tekkis kannakõõluste põletik, mis kimbutab mind siiani.“

Samas on Taavil suvest 2018 ka väga ilusaid mälestusi: esiteks püstitas ta isikliku rekordi 7873 punkti ja täitis Berliini EMi normi, teiseks sõudis ta oma imearmsa füsioterapeudist elukaaslase Silviaga abieluranda.

Kevadel 2019 tegi Taavi kümnevõistlust Itaalias, kus teda tabas uus tagasilöök. „Mul õnnestus 1500 meetri jooksus trügimise käigus hüppeliiges ära lõhkuda ja hooaeg läks selle trauma nahka,“ märgib ta.

Küllap oleks paljud Taavi asemel naelikud varna riputanud, kuid ta ei ole allaandja. „Viimased viis aastat olen haiguste ja vigastuste tõttu üles-alla liikunud. Ometi pole see motivatsiooni kahandanud. Ükski tagasilöök ei olnud nii hull, et pidanuks loobuma. Minu kodustel konkurentidel – Janek Õiglasel, Kristjan Rosenbergil ja Karl Robert Saluril – pole sugugi lihtsam olnud.“

Õppis terviseedendust ja töötab treenerina

Palgapäeva ootas Taavi kannatlikult. Juulis 2020 alistas ta esimest korda kümnevõistluses 8000 punkti piiri ja kogus Rakveres 8086 silma. Tulemust tuleb hinnata kõrgelt, sest enne võistlust piinas teda kannakõõluste põletik, mis sundis treeninguteks leidma uusi lahendusi. Ta harjutas tihti pehmel pinnasel, staadionil jooksis tõkkeid vaid ühe korra.

Arenguhüppele on kõvasti kaasa aidanud trennisisene konkurents, mis tekkis siis, kui Arvisto rühmaga liitusid Kristjan Rosenberg ja Risto Lillemets. „Koos harjutades pingutad paratamatult mõne protsendi võrra rohkem. Ei taha neist maha jääda,“ räägib Taavi.

Ta on kasu lõiganud ka toitumisnõustaja soovitustest. „Kõik põhitõed olid mul selged, aga selgus, et mahud on paigast ära. Arvasin, et sõin palju, kuid süüa tuleb ikka väga palju. Tänu õigele toitumisele ja jõutrennidele on silmaga näha lihasmassi kasvu ning jõunäitajad paranevad iga kuu,“ ütleb 197sentimeetrine ja 87kilone sportlane.

Reunionis ebatavalisel ajal võistelnud Taavi lõpetas etteaste 8030 punkti ja teise kohaga, mis peegeldas sügisel tehtud kvaliteetset tööd. „Pärast Rakveret tekkis tunne, et sain nagu punni pealt ära. Edasi läks lihtsamalt. Teist korda 8000 teha polnud enam pooltki nii raske. Tundub, et edasiminek võib olla lihtsam, kui praegusele tasemele jõudmine.“

Taavi kohta käib kõnekäänd, et kes palju teeb, see palju jõuab. Vabal ajal töötab ta Erki Noole kergejõustikukoolis treenerina ja õpetab Nõmme Unitedi jalgpallipoistele jooksutehnikat. „Olen juba gümnaasiumi lõpust peale noorte juhendajana ametis olnud. Koormus pole eriti ränk. Enamasti juhendan neid õhtuti, hommikul saan oma trennid korralikult ära teha.“

Pärast Loksa gümnaasiumi lõpetamist õppis Taavi tervishoiukõrgkoolis terviseedendust ehk haiguste ennetamist. Paar aastat tagasi lõi ta koos treeningukaaslase Kristella Jurkatammega laineid kergejõustikumeemide tegijana.

„Kui hoog tuleb peale, siis valmistame neid veel, aga enam ei tegutse nii tõsiselt nagu alguses. Vahepeal oli see justkui töö. Nüüd on nii, et kui on millegi üle nalja teha, siis teeme,“ rõhutab ta, et põhiaur läheb mitmevõistlusele.

Kui Taavi hiljutisest tervisehädast piisavalt kiiresti kosub, saame teda juba sisehooajal võistlemas näha. „Järgmised kaks nädalat on otsustavad selles suhtes, kuidas ma haigusest taastun. Kindlasti võttis see mingi tüki küljest ära, aga kui olen enam-vähem terve, siis stardin veebruari alguses seitsmevõistluses.“

* * *

Kevadel sihib Götzises uut rekordit

Möödunud aastal kümnevõistluses uuele tasemele jõudnud Taavi Tšernjavski kiikab lootusrikkalt tulevikku. „Oleme treeneriga plaanid seadnud nii, et elu parimasse vormi peaksin jõudma 28- või 29-aastaselt,“ lausub Art Arvisto õpilane.

Hiljutine Reunioni jõuproov näitas, et Taavil on vähemalt paarisajapunktine varu. „Kui kevadel jälle kümnevõistluseks läheb, siis võib päris hea tulemus tulla,“ arutleb ta. „Reunioni võistlus läks World Athletics Challenge’is kirja ühe osavõistlusena. Seal on vaja koguda kolm korralikku tulemust. Tänavuse esimese kümnevõistluse tahaks teha aprilli lõpus Itaalias. Järgmine etteaste oleks mais Austrias, kus võiks tulla kõige kõvem punktisumma.“

Taavi Tšernjavski. (Erki Pärnaku)

India ookeani saarel püstitas Taavi kaugushüppes isikliku rekordi (7.33) ja sooritas elu kõige kiirema tõkkesprindi (14,55), ent jooksu ajal puhus lubatust natuke tugevam taganttuul. „Arvan, et 400 meetri ja 1500 meetri jooks näitasid, et mu põhi on tugev,“ toob ta välja veel kaks õnnestunud ala, kus ajad olid vastavalt 49,46 ja 4.34,94.

Taavi isiklike rekordite kogusumma on peaaegu 8400 punkti. „Ei saa öelda, et olen millegagi väga rahul, aga hüpetes on kindlasti suur varu. Nendega võiks paarsada punkti juurde korjata. Heitealad on mul küllalt tugevad, kuid näen ka seal korralikku varu.“

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?