Inga Raitar | Loomulikud antikehad võrdseks vaktsiiniga

2018. aasta jõulude ja uusaasta vahel pandi südameatakist taastuv astmahaige 84aastane patsient, minu armas memm, Võru haiglas ühte palatisse nakkusliku kopsupõletikuga haigega. Ema palus arstilt kõik need kolm päeva palativahetust, kuna tema voodinaaber köhis vahetpidamata. Ema ja naabri voodite vahe oli vähem kui kaks meetrit, aga diplomeeritud arst ütles rahulikult: „See pole nii nakkav“.

Kui aasta viimasel päeval ema haiglast koju viisin, et ta saaks 15. jaanuariks 2019 määratud südame sondeerimiseks rahulikult taastuda, ei teadnud meist keegi, et atakist väga nõrk ema peab hakkama võitlema väga tugeva, ilmselt tema viimase eluperioodi raskeima nakkusega üldse. Kui ema nõrgal häälel 4. jaanuari õhtul telefoni ütles, et tal on väga paha olla, aga tal pole võimalik kedagi apteeki saata, sest perearsti poolt sellist teenust pole, kedagi tuttavatest ta aga kutsuda ei julge, sest kardab neid nakatada, sõitsin jälle koju. Seisund, milles ema õhtul eest leidsin, ehmatas mind.