Georg Malvius | Elu kuulub sellele, kes seda elab

Vanemaks saades olen hakanud palju oma lõpu peale mõtlema. Ei, ma ei ole depressioonis ega heieta kogu aeg surmamõtteid. Kuid olen näinud nii palju pilte abitutest vanainimestest, keda lusikaga söödetakse ning kes on täiesti teiste armul, et see on mulle hirmu peale ajanud.

Ma tean, et leidub fantastilisi haiglaid, kus eluõhtusse jõudnute ees hoolitsetakse – ühes sellises oli mu vähihaige ema. Tema eest kanti hoolt suurepäraselt ja ääretu lugupidamisega, kuid ma ei taha, et „elusa mina“ võimed väheneksid ja ma peaksin ratastoolis olema.