ÕL VIDEO | 88aastane kojamemm: lumekoristus läheb nagu lepase reega!

Marvel Riik, 3. veebruar 2021
IKKA TEGUDELE: Memm Ivanova ei taha konutada kodus, vaid toimetada-toimetada. „Mis ma seal kodus istun ja vahin?! Ma ei ole veel haige!“ õigustab ta suure ohkega oma toimetamisi. (Marvel Riik)

„Mis ma seal kodus istun ja vahin?! Ma ei ole veel haige!“ põrutab 88aastane Raissa Ivanova, kes on lund lükanud pikki tunde. Kuigi tal on lumesajust jope märg ja vana selg tsipa valutab, ei kurda memm sugugi, vaid muheleb: „Läheb nagu lepase reega!“

Lõputuna näivas räitsakate sajus on Raissa Ivanova maadelnud lumega kolm tundi. Kuniks termomeeter näitab miinuskraade ning lumi on pehme ja kohev, tuleb memmeke igal hommikul Lasnamäe äärest Kadrioru kortermajade vahele, kus lumi ootab koristamist.

Kas raske ei ole? „Muidugi on! Hehe, aga kes see mulle ikka appi tuleb?! Ma üksipäini elan!“ selgitab memmeke oma olukorda.

Ajakirjanik püüab Ivanovat korduvalt aidata, kuid memmeke ei anna oma kahte labidat kuidagi käest. Kui see siiski ühel puhul õnnestub ja labidas hakkab ajakirjaniku tõukel Kadrioru kortermaja tagahoovis lund kokku ajama, pistab Ivanova kisama, et lund lükatakse valesti kokku. „Ei ole vaja! Ei ole vaja! Siin on lumi kerge, ma ajan raja sisse ja rohkem pole vaja!“ Ilma rabelemata, tasa ja targu – nii pole ühegi ilmaga kukkumist karta – näitab ta ette, kuidas tema valitsemisalas asjad käivad.

Kojamemme labidad paistavad pealtnäha vanad ja kobakad, aga on kerged ning hindamatu väärtusega. „[Suur] labidas on kerge. See on mul juba üle 40 aasta vana. Selle tegi mul kadunud abikaasa, kes on surnud juba 30 aastat,“ tutvustab Ivanova varustust, millega ta iga päev toimetab.

Võitlus tänaval

Tõtt-öelda oleks memme tööpäev lõppenud juba varem, kuid tööotsi tuli osalt korrata. Kui majaelanikud seisavad hea selle eest, et kõnni- ja hooviteed oleksid lumest puhtad, siis linn hoolitseb selle eest, et autoteed oleksid läbitavad. Kui aga kokku saavad inimene ja masin, maksab rusikareegel. Memmeke võib ju maja ümbruse lumest tühjaks rookida, aga lõpuks tuleb ikkagi sahk, mis tehtud töö nullib. Ja nii tulebki kõike uuesti alustada, et majaelanikele vale muljet ei jääks.

Kojamemmele tekitasid linnasahad lisatööd. (Marvel Riik)

„Ma hommikul tegin kõnnitee sahalumest puhtaks. Hiljem tulen vaatan – jälle täis! See lumi on märg ka, ei jaksa tassida,“ võtab memm teisipäevased tegemised kokku. Ivanova aga ei taha leppida, et alati jääb viimane sõna sahale. „Öelge linnaametnikele, et need sahad ei ajaks kõnniteed täis! Lund nii palju, et lihtsalt käib juba üle jõu.“

Kui lumi lükatud, saab Ivanova vahetada tööriided teiste rõivaste vastu, lonksata kaasavõetud termosest kohvi, võtta üht-teist hamba alla ning hakata siis tasa ja targu kodu poole liikuma. Memm ei salga, et ta juba ootab aega, mil lumelabida saab vahetada harja-kühvli vastu. „Mis ma seal kodus istun ja vahin?! Ma ei ole veel haige!“ leiab Ivanova.

Lumi uputab

Tallinna kesklinn pole aastaid näinud sellist lund, mida ilmataat tänavu pakub. Ingrid on üks paljudest majaelanikest, kelle vaba päeva hommiku ja ennelõuna tunnid Kadriorus mööduvad samuti lumekoristusega. Tõtt-öelda on tal villand lumest, mida viimati oli nii palju eelmise kümnendi alguses.

HAKKA KAEVAMA: kui linna sahk jõuab kõrvaltänavatele, tähendab see autoomanikele kaevetöid, sest muidu lumevallist läbi ei saa. (Marvel Riik)

Sarnaselt kojamemmele, pahandab ka tema linnaga, mis sahaga uputab lumme tänavaäärseid autosid. „Näete, linn sõitis siit läbi,“ näitab Ingrid tänavateele, mis vaatamata jõulisele sahale on ikkagi paksu lumekihi all. „Lükkasime tänavaäärse valli ära, et autod ei jääks põhjaga kinni.“ Ingrid elab väikesel kõrvaltänaval, kuhu soola ei puistata, erinevalt suurematest tänavatest.

Perenaine mõistab, et olukorrale pole head lahendust. Autod vajavad parkimiskohta, aga kuhu sa pargid, kui kõikjal on vaid lumi. Kuid harja ajab ikka punaseks, kui majaelanikud teevad ka parkimiskohad korda, aga siis hõivab mõne neist kaugema maja elanik või naabri juurde saabunud külaline. Aga teha pole midagi, kohad ei ole kellegi ainuomandis.

„Linn võiks aidata lumehunnikuid ära vedada, sest kõnniteid peame hoidma puhtana. Sa võid selle puhtaks teha, aga kuhu sa paned selle lume?!“ küsib Ingrid. Tema enda olukorda lihtsustab, et ta saab üleliigset lund hoovi lükata.

Ingridil veel jagub hoovis ruumi, et üleliigset lund hoiustada, kuid üldiselt vaevleb Kadriorg ruumipuuduses. „Linn võiks aidata lumehunnikuid ära vedada,“ räägib Ingrid linnaelanike ootustest. (Marvel Riik)

Kadrioru iga kümnenda maja juures kuuleb, kuidas lumelabidas lund kokku kraabib. Ennelõunal kohtab ajakirjanik ka oma ala professionaali, kellel on küll kaks kätt, aga kes liigub tänaval tervelt kolme labidaga. Suitsupaus tehtud, sammub keskealine härra n-ö staapi, et labidad ära panna – hommikune kahetunnine töö on selleks korraks tehtud.

Teete nii palju, kui jõuate? „Jah,“ ühmab mees.

Kojamees selgitab, et mõne tunniga jõuab korda teha ühe kortermaja ümbruse koos hooviga. Jutuajamine aga jääb lühikeseks. Piisab ajakirjanikul küsida, kas lumi võiks ära sulada või viitsite veel, kui kojamehel läheb silme eest mustaks ning ta tatsab oma labidaarsenaliga edasi.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?