Kerri Kotta meenutab vanaema Heljo Mändi: „Vanaema oli maru korralik ja distsiplineeritud. Igas asjas.“

Hommikul kell neli-viis, kui pere õndsat und magas, sahises Nõmme Kaare tänava majas sulg mööda paberit. See, kes tüünes aovaikuses kirjutas, oli Heljo Mänd. „Need olid tema kaks tundi kirjutamiseks,“ räägib kirjaniku tütrepoeg Kerri Kotta. „Kell seitse algas sumin: pere ärkas, lapsed kooli-lasteaeda. Vanaema oli oma aja inimene ses mõttes, et kirjutamine oli talle oluline, aga perenaisekohustused pidid enne olema tehtud. Nii et ta näpistas endale varahommikuti kirjutamisaega. Erandeid ei olnud. Kui mõnel harval korral ärkas alles kell seitse, siis see oli juba midagi ekstraordinaarset.“

Sessamas Kaare tänava majas Nõmmel, kus Heljo oma surmani elas, käis sama häälekas elu kui segasummasuvilas. Lõbus ja põnev. „Vanaema juures oli hästi loominguline õhkkond,“ kirjeldab Kerri. „Seal oli vanaemale lisaks ka kunstnikust vanaisa Roman, minu tädi Ebe-Ruuta, vanaema noorim tütar, kes oli minust kõigest kolm aastat vanem. Ja muidugi minu õde Barba ja vend Jonne. Ja seal me siis kõik koos mängisime. Meid oli seal päris palju, aga tollal elatigi pead-jalad koos. Meil oli pere peale üks tuba, aga lapsepõlves tundus mulle, et meil on väga palju ruumi. Omal ajal oli talus nii, et põlvkonnad olid koos, nii oli ka meil: vanaema-vanaisa, isa-ema, lapsed, tädi ja onu. Saime hakkama.“