„KURAT KÜLL!“ Vihaselt võib öelda, aga mitte vaenata! Mida peaministripartei püüab kriminaliseerida?

Vaenukõne seadus – mis rahvakeeli on kuulsust kogunud vihakõne seadusena – on pika vinnaga vaidlus, mis taandub küsimusele, kas eelistada sõnavabadust või kaitsta inimõigusi. Oravapartei tahab täita euronõudeid ja võtta kriminaalvastutusele vihaõhutajad, kes siunavad näiteks mustanahalisi või homoseksuaale. Detsembrikuus veel opositsioonis olles see Reformierakonnal ei õnnestunud, kuid nüüd lähevad nad peaministriparteina uuele katsele.

„Küsige, palun, iseenda käest, kas Eesti venelaste arvates väljend „300 000 parasiteerivat tiblat“ on vihakõne või mitte!“ Nii nõudis keskerakondlane Martin Repinski kuus aastat tagasi aru kaitseminister Hannes Hansolt, kui kaitseliidu avalike suhete osakonna spetsialist Urmas Reitelmann oli sotsiaalmeedias avaldanud arvamust Süüria põgenike ja Eesti venelaste kohta. „Kas on juhus, et kaks päeva pärast Urmas Reitelmanni väljaütlemist pandi Vao keskus põlema?“ Hanso jäi võlgu vastuse, mis on vihakõne, kuid tõi välja, et põhiseadusega garanteeritud sõnavabadus ei anna kellelegi õigust seda levitada.