Juhtkiri | Empaatiat keset koroonatalve

Tundub, et pandeemia ajastul polnud sugugi juhuslik, et presidendi aastapäevakõnest suurema osa võtsid enda alla sotsiaalteemad. Teadlik rõhuasetus hakkas seda enam silma, et riigipea käsitles kriisi sellise nurga alt, millest poliitikud pole eri põhjustel tahtnud rääkida. Kas on varem mööndud, et ülekohtuselt suur osa viiruskriisiga toimetuleku koormast on jäetud kõige nõrgemate kanda? Pole kiputud rääkima ka elamata jäänud aastatest, mida koroonasurmad Eesti rahvalt on viinud.

Iseasi, kas poliitikud presidendi räägitust midagi ka kõrva taha panevad, sest on kahekordsete valimiste aasta. Ehk just seetõttu oli president tagasivalimise taagast vabam oma seisukohti välja ütlema – näiteks: siin koolis käinud inimestega peame saama eesti keeles rääkida. Kohalike valimiste tõttu käivad poliitikud aga nagu kassid ümber palava pudru eestikeelsele haridusele ülemineku küsimuses. Samas pole kellelegi uudis, et riik on harjunud liugu laskma õpetajate, hooldajate või päästjate seljas ning pandeemiakriis on seda tendentsi pigem süvendanud. Enne kui mõni süsteem üle jõu käiva koorma all kokku kukkuma ei hakka, pole poliitikute tähelepanule loota?