Keset etendust kokku kukkunud tippnäitleja Andrei Mironov tundis oma surma ette: „Kujutage ette, ma suren ja minu haual hakkavad üksteise pihta tulistama kõik Nõukogude Liidu neiud! Efektne ju!“

Aasta 1987. 14. august. Moskva satiiriteatri külalisetendused Riias. Mängitakse lavastust „Meeletu päev ehk Figaro pulm“. Viimase vaatuse ajal kaotab tähtnäitleja Andrei Mironov teadvuse. Otse laval. Veel vaheajal on ta helistanud sõber Levon Oganezovile, öelnud, et tuleb pärast etendust külla ning pangu too valmis sardellid, praekartulid ja salati. Ise lubanud ta kaasa tuua teise sõbra tükkis kahe pudeli viina ja kahe pudeli boržomiga. See pidu jääb pidamata.

Etenduse lõpuni oli jäänud 20 minutit, Figarot kehastanud Mironov (46) esitas monoloogi. Säravalt. „Äkki näen, et ta avab suu, räägib, aga häält ei ole,“ meenutab vene dokumentaalfilmis „Andrei Mironov. Hüvastijätt“ näitleja kolleeg Valentina Šarõkina traagilist hetke laval, mil näitleja lõpuks teadvuse kaotas. Mironov kanti lava taha ja paigutati lebama – lauale, mis oli täis kunstlilli. See nägi välja kõledavõitu, sest Mironov oleks justkui juba kesk lilli hauas lebanud. Õige pea anti publikule teada, et etendus jääb pooleli. Saal oli pilgeni täismüüdud, kuid ükski tolleõhtune vaataja ei tulnud piletiraha tagasi nõudma.