Siiri Laidla | Minu koer on minu arst

Ilmselt kergitavad paljud seda pealkirja lugedes imestunult või pahaselt kulmu. Praegu, kui maailm ägab koroona käes, külm tegi küttearvetele säru, väärt laulumehe lahkumise pärast on hinges kurbus ja teise väärt laulumehe „kastilöömise“-saaga tekitab jätkuvat hämmeldust, võtab keegi siin oma koerast kirjutada. Raiskab leheruumi. Lemmikloomajutte aetakse mujal, vastavates rubriikides.

Samas leidub kindlasti neidki, keda koeralood kõrvu kikitama panevad. Alles hiljuti kurtsid pealinna koeromanikud, et liigne sool tänavatel teeb lemmikute käpad katki ja koeri peab suisa süles üle tee tassima. Ning et vaegnägijate juhtkoerad nutavad valust. Õnneks laheneb see mure kevade saabudes. Ja küllap leidub hästi otsides ka puhta lumega paiku. Tänavuse talve kiituseks peab ütlema, et lumi hoiab peni puhtana, iga kord tuppa minnes ei pea tema poriseid käppi ja kõhualust pesema.