Bütsantsi viimane printsess reisis läbi Eesti, et minna Moskva suurvürstile mehele

Kui Bütsantsi printsess Sophia (Zoe) Paleologos 1472. aasta sügise hakul koos suure saatjaskonnaga Lübeckist saabunult Tallinna sadamas laevalt maha astus, vahest veel pisut uimane 11 päeva kestnud Läänemere tormidest, oli ta vähemalt väliselt katoliiklane. Emajõe suudmes aga astus teda tervitavatele pihkvalastele vastu juba õigeusklik Sofia Paleologina, keda Moskvas kannatamatult ootas 32aastane, pikakasvuline ja pisut kühmus leskmees, suurvürst Ivan III, hilisem Ivangorodi ehitaja Narva linnuse vastu.

Pole täpselt teada, kui vana Sofia oli. Vahest 24aastane, võibolla isegi vanem, mis tol ajal tähendas juba lausa kesk- või vähemalt vanatüdrukuiga. Seepärast oligi oma hoolealuse, väidetavalt kaasavaratu Sofia abiellumist justnimelt Moskva suurvürstiga ‒ et oleks abi võitluses Türgiga ‒ hoolega ajanud paavst Paulus II. Ta saatis 1469. aastal Moskvasse oma kreeklasest saadiku kirjaga, mis kõneles: „Roomas on endise Morea despoodi Thomas Paleologose (Bütsantsi keisri) õigeusklik tütar Sofia. Kui tahad teda naiseks, siis ma saadan ta sulle...“ Äsja järgmiseks paavstiks tõusnud Sixtus IV andiski naisele kaasavaraks 6000 kuldtukatit ja saatis ta 24. juunil 1472. aastal jalust ära kaugesse Moskvasse. Kolm nädalat varem oli korraldatud esinduslik võltslaulatus Püha Peetruse katedraalis, kus Ivan III rollis oli tema saadik, djakk ja mündimeister Ivan Frjazin (tegelikult peitus selle nime taga Veneetsia ärimees ja seikleja Gian Battista della Volpe). Tseremooniat jälginud teravkeelne poeet Luigi Pulci kirjeldas Sofiat kui 24aastast paksu värvitud nukku. Venelased aga nägevatki meeleldi oma naisi tüsedatena. Kuigi nii hull Sofia välimus ikka ka ei olnud ja juba Itaalias räägiti, et ta nahk oli valge nagu lumi ja ilmekad silmad lausa hiiglaslikud.