Juhtkiri | Elust pärast vaktsiini
Kui reedese seisuga oli vähemalt esimese vaktsiinisüsti saanud üle 122 000 inimese ja rohkem kui 58 000 olid tervenenuks tunnistatud, kellele lisandub iga päev nii vaktsineerituid kui ka tervenenuid, siis on igati loogiline küsimus, kas ja millise panuse võiksid madala haigestumisriskiga inimesed anda känguva ettevõtluse elus hoidmisse. Nagu seisab palve ühe Tallinna raekoja platsi kohviku ukse ees: lubada kohvikusse vaktsineerimis- ja antikehade tunnistusega!
Küsimus, kas antikehade omanike igapäevaelu võiks toimida teistsuguste reeglite järgi kui kõigi ülejäänute oma, on pikemat aega arutelu all sellistes riikides, kus viiruskriisi haripunkt on juba seljatatud. Paraku on seal põrgatud mitme olulise probleemi otsa: kas riskida ühiskonna lõhestamisega olukorras, kus tervemad ja nooremad inimesed (rääkimata vaesematest riikidest) peavad päästvat süsti veel kaua ootama? Kui rahva sorteerimist ei võta ette näiteks vaktsineerimispasse jagav riik, kas siis tohivad seda teha eraettevõtted, näiteks lennukompaniid? Kas vaktsineeritud ja haiguse läbi põdenud saavad olla ühel pulgal, kui nii immuunsuse kestus kui ka efektiivsus on mõlemal juhul veel küsimärgi all? Kuidas välistada dokumentide võltsimist? Kuivõrd õiglane oleks ühiskond, kui spaade ja paljude teistegi asutuste uksed jääksidki laste ees suletuks – vähemalt seniks, kuni nende vaktsineerimisega pole algust tehtud?