Peeter Olesk | Avatud kiri ilma manuseta

Armas doktor Jaak! Kiri on lahtine, sest ma ei tea, kus Sa parajasti oled, aga kindlasti on Sul Covid-19 tõrjumise tõttu kasulikum külas mitte käia – ent välisukse vahelt rääkimiseks on õues ikka veel külm ja läbi maski ma Sulle teed pakkuda ei oska. Pealegi räägiksime me pikemalt kui aforismide keeles. Kiri on avatud, sest ma pöördun Sinu kui parlamentaarse riigikorra võimukandja poole. Ühtlasi on see ka isiklik, kuna me mõlemad oleme niisugused humanitaarid, kellel on ühiseid huve sõltumata sellest, mis tööd me antud hetkel teeme. Üheks sääraseks huviks on vastuse leidmine küsimusele, kuidas käivad inimesed ümber ajalooga ning milliseid järeldusi nad sellest teevad. Kerge see küsimus olla ei saa, sest teatav osa ühiskonna ajaloost sünnib ju alati tänavail, ehkki mitte ilmtingimata just loosungite all. 

Me eksime iga kord, kui me tänavat tähele ei pane – täpselt niisamuti, nagu me eksime ka siis, kui me ei tee märkama peaalust, kodu ja õue. Iseasi, et ma olen kindel: tänav ei tarvitse olla üldsegi mitte kõige parem koht piirideta arutlemiseks, sest isegi kõige kitsamal tänaval ei pruugi sa leida tühja ruumi vabaks mõtlemiseks iseenda sees, selleks mõtiskeluks, mida nüüdsel ajal nimetatakse pisut põlglikult sisekaemuseks. Piirideta arutlemine ei ole seesama, mis sõnavabadus. Ta on laiem kui viimane, sest ta sisaldab ka meelsust. Suur osa meie elust sünnib ju vaikides, ilma mingi pikema jututa. See vaikimine, mõnikord julgus, mõnikord jälle juhus, see ongi too meelsus, mida ma silmas pean, mitte sõnavabadus kirjasõnas ja sõnu valimata.