KODU MAAST LAENI LUULET TÄIS! Vallo Kepp: „Muidugi olen ma pidanud jätma palju luulet antikvariaati, sest taskus ulub tuul ja elada on vaja.“
Jaanus Kulli, 20. märts 2021
„Kollasest sügisest ajani, kui kõik puud roheliseks saavad, loen ma päris palju luulet. See on aeg, kui kooserdad mööda raamaturiiuleid, vaatad ja vaatad, kuni lõpuks paned mõnele vihikule küüned taha,“ mõtiskleb Vallo Kepp, kelle kodus maast laeni riiulitel on leidnud koha neli ja pool tuhat luuleraamatut.
„See on elamise viis ja mul on hea meel, et olen kogunud enda ümber väga sümpaatse seltskonna. See on äärmiselt tähtis ning oli eriti oluline nõukogude ajal. Kui ei saanud suurt piiksuda, aga tänu luulele said oma kõvaketta pidevalt töös hoida“ tõdeb Vallo (70). Mees, kes andis nooruses luulele sõrme, aga see võttis käe. Mees, kes ei luba ennast nimetada bibliofiiliks.