Juhtkiri | Meelehärmi ei tasu alahinnata

Olenemata sellest, mida arvata möödunud nädalavahetusel loosungi all „Sõidame Eestimaa vabaks” toimunud koroonapiirangute vastastest meeleavaldustest, mis tõi autokolonnidesse sadu inimesi, siis vähemalt on selge, et autodesse eraldatud rahva kogunemisest võiks vaevalt alguse saada uus suur haiguskolle. Tõsi, lisaks ulatuslikele liiklusummikutele andsid politseile lisatööd Tallinna lauluväljakule kogunenud maskideta protestijad, kelle võimalus olla nädalate pärast ise abivajaja rollis on Eesti kõrget nakatumisnäitajat arvestades juba tõenäolisem.

Kui mitte füüsilisele tervisele, siis päris kindlasti jätavad sarnased aktsioonid jälje eestimaalaste meeleseisundile. Ka meeleavaldajate endi omale, sest ees ootab paratamatu pettumus, et valitsus pole minemas piirangute leevendamise teed – olgugi et mullu selline seos saarlaste istuva protesti ja kirikukellade helistamisega tõepoolest tekkis –, pigem vastupidi. Nagu hurjutas terviseameti juht Üllar Lanno: kui nakatumiskordajat alla ei saa, siis jääb Eestis suvi n-ö vahele. Ja kui möödunud kevadel sai valitsust nahutada julguse puudumise eest, et viimane ei piirdunud kodanike taltsutamisel malbete soovitustega, nagu seda tehti toona Rootsis, siis pärast sealse koroonakomisjoni ametlikku hinnangut, et riik ei tulnud oma eakate kaitsmisega toime, ja rangete piirangute jõustamist, on raske veenvalt põhjendada, miks peaks Eestis seda läbikukkunud eksperimenti kordama.