Menningu-aegne Vanemuine – „See on nagu klooster, mitte teater!“
„Karl Menning pidas näitlejaid teravalt silmas ja valvas nende eraelu järele, see puudutas eriti noori naisnäitlejaid. Kuigi ta ise liikus restoranides ja pidudel harva, teadis ta hästi, mis seal sündis. Nii juhtus, et vahel sai mõni näitleja kutse ilmuda tema töötuppa. Seal sai ta kuulda hoiatusi ja teravaid märkusi,“ on näitlejanna Mari Möldre meenutanud kutselise teatri rajajat Karl Menningut. Karmusele vaatamata meenutati näitlejate arengule suurt rõhku pannud teatrijuhti tänutunde ja lugupidamisega.
Mari Möldre teadis omast käest, millised need vestlused välja nägid. Varsti pärast Vanemuisesse tulemist hakkas ta kurameerima oma kolleegi Hartius Mölleriga, kellest sai hiljem tema abikaasa. Pärast seda, kui Menning oli neid paaril korral koos kudrutamas näinud, kutsus ta noore näitlejanna oma kabinetti ja ütles pisut kõrgendatud häälega: „Ma näen teid juba mitu korda selle Mölleriga koos käimas. Te olete niisugune kena plika, meestele muidugi meeldib teile kärbseid pähe ajada. Aga mis sellest välja tuleb? Täna käite ühe, homme teisega, kas te arvate, et neil on teiega tõsised mõtted? Kui tahate näitelaval edasi jõuda, peate end kõvasti kokku võtma. Tuleb töötada, töötada, vastasel korral ei tule midagi välja! Sellised kuramaažid peate jätma!“