LIBAHUNTIDE KÄTTEMAKS: natsidest „rahvatasujad“ hukkasid Aacheni liitlasmeelse linnapea
Suur-Saksamaa natsipartei viimaseks leiutiseks Teises maailmasõjas oli „Libahundi“ nime kandev vastupanuliikumise ja partisanivõitluse organisatsioon. Ilmselt olid vene, jugoslaavia, poola ja prantsuse partisanid jätnud oma tegevusega sakslastele piisavalt häiriva mulje ja seetõttu tekkiski idee rakendada seda võitlusvormi (mida Saksamaa oli seni igati hukka mõistnud ja halvustanud kui ebaseaduslikku ja argpükslikku) sõja lõpus ka kodumaal.
Ühest küljest seostus Werwolfi idee ka Volkssturmiga – nimelt moodustati organisatsioon samadest elanikkonna gruppidest – noorukitest ja vanuritest, eelistatult siiski noortest ehk Hitlerjugendi ja BDM (Bund Deutscher Mädel) fanaatilisematest liikmetest. Lisaks tavalisele sõjalisele algväljaõppele ja esmaabi osutamisele planeeriti „libahuntidele“ õpetada näiteks diversioonivõtteid ja sõjategevuseks maastiku iseärasuste kasutamist.