Adik Levin | Üksi ja suhtluskanaliteta haigevoodis – kes tagaks, et surijatel ei kaoks viimanegi side lähedastega?

Koroonapandeemia kolmas laine möllab ja tõsi on see, et me ei tea, millal see kole periood meie elus ükskord lõpeb. Mind üllatab koroonapiirangute vastaste destruktiivne käitumine. Kas nad ei mõista, et meil on sõjaolukord? Meie inimeste vaktsineerimine liigub edasi kilpkonna kiirusega ja pole kuulda olnud meie presidendi, valitsuse, ja parlamendi poolt tõsiseltvõetavat kriitikat proua Ursula von der Layeni juhitud Euroopa Liidu juhtkonna aadressil, kes on vaktsineerimispoliitikaga ja selle organiseerimisega täielikult ämbrisse astunud. Kas me kardame teha oma ülemusele kriitikat?

Tänu koroonakriisile on esile kerkinud veel üks tohutult tähtis probleem. Hiljuti suri minu tutvusringkonnas ühel perel Covid-19 tõttu haiglas ema. Selle pere ema suri täielikus üksinduses. Tütar avastas, et kõik kirjad, mida ta talle iga päev saatis, olid ümbrikus ja mitte keegi ei avanud neid, et aidata vana ja tõsiselt haiget inimest. Pärast selgus, et kuulmisaparaat ja telefon ka ei töötanud, kuna patareid ja aku olid tühjaks saanud. Tuleb välja, et peale arstide ja õdede, kes loomulikult tegid oma meditsiinilist tööd, ei tegelenud sellise patsiendiga mitte keegi! Mitu päeva üksilduses ja saamata suhelda sugulaste ja sõpradega lahkus see väga sümpaatne vanem daam sellest elust. Loomulikult ei saa siin süüdistada arste ega õdesid.