Igor Stravinski traagiline elu: „Kõigepealt suri mu vanem tütar, seejärel mu esimene naine ja kolm nädalat hiljem minu ema. Kõik nad surid ühes ja samas linnas – Pariisis. Ning ma jätsin Pariisi maha. Igaveseks.“

Aigi Viira, 24. aprill 2021

Šokeeritud publik. Vilekoor. Veel hullem, publik karjub nii valjult, et selle kisa seest pole enam orkestritki kuulda. Aasta on 1913. Pariislased ei suuda kuidagiviisi suhestuda Vene helilooja Igor Stravinski balletiga „Püha kevad“. Seda ettekannet jälgib ka moelooja Coco Chanel. Põnevusega. Teeb katset Stravinskiga suhelda, kuid ebaõnnestunult. Stravinski tunneb end läbikkunu ja hävitatuna ning on nii löödud, et ei soostu kellegagi kõnelema.

Chaneli ja Stravinski lähem tutvumine leiab siiski aset. Seitse aastat pärast „Püha kevade“ skandaalset ettekannet, mil koreograaf Vaclav Nižinski pidi lava taga tantsijaile ise takti lööma, sest orkestrit ei kuulnud mitte keegi, kirjeldab Vene portaal kulturologia.ru.

Edasi lugemiseks vajuta:
Oled juba lugeja?