Kirjandusprofessor Arne Merilai: „Eesti ilukirjandus on variautorite suhtes vaene, sest igaüks tahab olla ise autor – eks see ole ka auahnuse küsimus.“

„Sa kurat, sa ingel, sa ninasarvik! Ma kuldan su ära! Ma annan sulle musu!“ karjatab insener Ludvig Sander kirjanik Tiit Piibelehele Eduard Vilde näitemängus „Pisuhänd“. Lõpuks ometi on tal võtta käsikiri, millega romaanikirjanikuna esineda. Tõsi, romaaniga, mille eest ta selle pärisautorile hingehinda peab maksma. „Pisuhänna“-juhtum on eesti kirjanduses kujukaim näide sellest, mida variautorlus endast kujutab, möönab Tartu ülikooli eesti kirjanduse professor Arne Merilai: „Ega Vilde oma pisuhänna-motiiviga kuu pealt kukkunud, tal võis endal selline kogemus olla, kuidas teisele oma käsikiri maha müüa.“

Alati ei ole variautorluse taga lihtlabane tehing, vaid hoopis mängulisus. Kes ei mäletaks nõukaaegset luuletajat Matti Mogučit? Seda pseudonüümi kasutasid ühiselt luuletaja Priidu Beier ja kunstikogujana tuntud Matti Milius. 1980. aastate algul sündinud varjunime all kirjutas jõulisi luuletusi peamiselt Beier, Miliuse kanda jäi hääleka deklamaatori roll. „See oli puhas variautorlus,“ ütleb Merilai ammuse kirjandusliku müstifikatsiooni kohta.