Kätlin Konstabel | Ka mees peab saama nutta

Kes võib nutta? Kellel võib olla valus – hinges ja südames? Lihtne loosung vastab, et muidugi on valu lubatud kõigile, sõltumata vanusest ja soost. Kuid päriselus pole see nii lihtne. Täiskasvanult eeldatakse, et kui ta katki on, siis oskab ta ise hakkama saada ja abi otsida – eriti kui ta peab ka laste eest hoolitsema ja vastutama. Kui see kõlab isegi mõistlikult, siis väga levinud on suhtumine, et mehed… jah, ei nuta. Üldse ei pea teadmagi, et vahel võib ja lausa peab nutma.

Seda kohtab ühiskonnas ja see tuleb ilmsiks ka teraapiaruumis. Väga koledad väärkohtlemise lood lapsepõlvest, mida on püütud sügavale hingesoppidesse kuidagimoodi ära peita, sest lihtsalt polnud kellelegi rääkida või polnud oskust, kuidas seda teha. Nii sagedased koolikiusulood, millest kodus iitsatades on liigagi tihti kuuldud üksnes seda, et küll saad hakkama, ju sa ise ka päris patuta pole, ära tee välja, õige mees annab vastu. Tuttavate ja klientide lugudest tundub ajuti, et üheksakümnendatel noor olnud mehel – ükskõik, mis sotsiaalsest staatusest, linnast, rahvusest ka ollakse – on siiani eredalt meelest olukorrad, kus neid on kas otsesõnu läbi pekstud või on nad väga napilt sellest pääsenud. Võibolla on kellelegi räägitud, aga naljatamisi, hirmu välja filtreerides, end minevikualanduse eest musta huumoriga kaitstes – oligi selline aeg, on mida lastele rääkida.

Kes võib nutta? Kellel võib olla valus – hinges ja südames? Lihtne loosung vastab, et muidugi on valu lubatud kõigile, sõltumata vanusest ja soost. Kuid päriselus pole see nii lihtne. Täiskasvanult eeldatakse, et kui ta katki on, siis oskab ta ise hakkama saada ja abi otsida – eriti kui ta peab ka laste eest hoolitsema ja vastutama. Kui see kõlab isegi mõistlikult, siis väga levinud on suhtumine, et mehed… jah, ei nuta. Üldse ei pea teadmagi, et vahel võib ja lausa peab nutma.

Seda kohtab ühiskonnas ja see tuleb ilmsiks ka teraapiaruumis. Väga koledad väärkohtlemise lood lapsepõlvest, mida on püütud sügavale hingesoppidesse kuidagimoodi ära peita, sest lihtsalt polnud kellelegi rääkida või polnud oskust, kuidas seda teha. Nii sagedased koolikiusulood, millest kodus iitsatades on liigagi tihti kuuldud üksnes seda, et küll saad hakkama, ju sa ise ka päris patuta pole, ära tee välja, õige mees annab vastu. Tuttavate ja klientide lugudest tundub ajuti, et üheksakümnendatel noor olnud mehel – ükskõik, mis sotsiaalsest staatusest, linnast, rahvusest ka ollakse – on siiani eredalt meelest olukorrad, kus neid on kas otsesõnu läbi pekstud või on nad väga napilt sellest pääsenud. Võibolla on kellelegi räägitud, aga naljatamisi, hirmu välja filtreerides, end minevikualanduse eest musta huumoriga kaitstes – oligi selline aeg, on mida lastele rääkida.