Jalgpallifotograafide maffia noored matroonid eelistavad tõsiseid töömehi klantsitud ilueedidele

Sadagu taevast või pussnuge, olgu võimul kaabudega populistid või karjasemärsiga aatemehed – kui kusagil Eestimaa nurgas toimub mõni tipptasemel jalgpallimäng, võib võtta kangemat sorti mürki, et lisaks neljandale kohtunikule, treeneritele, varumängijatele ja pallipoistele on väljaku ääres koha sisse võtnud ka Liisi Troska, Brit Maria Tael või Jana Pipar. Nimetatud trio kujul on tegu meie jalgpallifotograafide raskekahurväega, kes kannab hoolt, et kodumaised vutilahingud saaksid ikka nagu kord ja kohus ajaloo tarbeks piltidesse raiutud.

„Ausalt öelda polegi ma selle peale mõelnud,“ tunnistab Jana Pipar (27), kui esitan talle šovinistlikult otsekohese küsimuse, et kuidas on nii läinud, et jalgpalli pildistamises on Eestis tekkinud justkui kolme naise triumviraat, et mitte öelda maffia – samal ajal kui näiteks pressifotograafide ja looduspiltnike seas kipuvad meil laiutama pigem mehed.