Siiri Laidla | Mäle(s)tades pääsusilma
Lubatagu mul osundada lõigukest oma lasteraamatust: „„Pääsusilm, pääsusilm! Sinu sees on kogu ilm!“ laulis Laura enda lilledele. Seda kuulis uksesilm. Ja see hakkas kaasa ümisema: „Ukse silm on pääsu silm, uksest läbipääsu silm! Olen pääsusilma kaim, vaba pääsulinnu vaim!“ Nii said uksesilm, pääsusilm ja Laura omavahel sõpradeks.“ („Tillukesed tudujutud“, kirjastus TEA, 2018.) Lugu räägib tüdrukust, kes ei saa haiguse pärast õue minna. Isa toob talle lohutuseks kimbukese pääsusilmi. Terane ja sõnatundlik laps taipab, et pääsusilma ja uksesilma vahel on seos.
Tekib huvi selle vastu, kuidas pääsuke endale nime sai. Kas see vilgas vidistaja sümboliseeris vabadust ning pääsu millestki ahistavast? Jah, mõnes mõttes on peaaegu kõik tiivulised pääsulinnud, kes pääsevad ahistavalt maapinnalt vabana sinitaevasse, pilvede alla, kuhu inimene ilma raskete lennumasinate abita ei küüni. Ei leidu vist kedagi, kes poleks tiibadest ja lennuoskusest unistanud.