Heigo Ritsbek | Milleks meile KGB rehabiliteerimine?

ENSV KGB endiste juhtivtegelaste ilmunud raamatud esitavad meile selle küsimuse. Kõigepealt Vladimir Pool oma memuaaridega, siis raamat „Vang nr 12„ Kontantin Pätsist ja temaga ümberkäimisest NKVD-s, nüüd veel major seltsimees Valdur Timuski memuaarid provokatiivse pealkirjaga – „dissident KGB-s“?

Kuna olen vaimuliku Nõukoguduse okupatsiooni aastatel liigagi palju üle kuulatud sm. Timuski ning teiste tema kolleegide poolt, kerkib see küsimus tõsiselt. Kuna teistes kaasustes pole mul isiklikku kogemust, käsitlen sm. Timuski raamatut. Kirjutatust jääb mulje kui targast, intelligentsest ja paljudel juhtudel oma ohvreid abistanud julgeolekutöötajast. Sellest raamatust saame teada, et sm. Timusk töötas KGB-s Eestis erinevates paikades ning linnades. Millest need kolimised? Seda raamat ei selgita. Aga vähemalt ühte lugu mina tean – kui sm. Timusk oli Saaremaal, siis lennujaamas lõi ta füüsiliselt näkku tollast Eesti Metodisti Kiriku juhtivvaimulikku – superintendent Aleksander Kuuma – ja selle eest pidi ta töökoha maha jätma. Tean ühte praegugi tuntud meedikut Eestis, kes noore tütarlapsena KGB-s sm. Timuski ülekuulatavana sai väga tugeva kõrvakiilu osaliseks. Nii et selles osas raamatus maalitud pilt Timuskist kui rahulikust ja „heatahtlikust” inimesest on puhas vale.