Ira Lember: „Ega ma teagi, kas selline vanus on kingitus või karistus.“

„Kunagi lugejatega kohtumisel küsis üks poiss minu käest, kuidas mul mõtted tulevad ja kas ma ise kirjutan või keegi annab nõu. Ma ütlesin, et ikka keegi annab nõu. Tema küsis, et kes siis. Ma ütlesin – tädi Fantaasia,“ jutustab 21. mail 95. sünnipäeva tähistav kirjanik Ira Lember aastakümnetetaguse muheda seiga, mis andis talle inspiratsiooni kirjutada lugu „Tädi Fantaasia“. Rohkem kui poolesaja aasta pikkusel loometeel on tal jätkunud ideid ja fantaasiat paljudeks lasteraamatuteks, laulutekstideks, kuuldemängudeks, nukunäidenditeks ja viimase veerandsaja aasta jooksul ka romaanideks täiskasvanutele. Viimaste kirjastajaks on tema poeg Tõnu, kes oli Ira Lemberi esimese raamatu „Jannu“ peategelase prototüübiks.

Ira Lember kirjutab jutustuses „Tädi Fantaasia“: „Ma ei tea, kuidas teiega on, aga minul pole küll mitte eluilmaski igav./.../ Ma pole sellepärast mitte kunagi üksinda, et niipea, kui kõik kodunt ära lähevad, lippab kohe minu juurde tädi Fantaasia.“  Tädi Fantaasia oskab muuta põrandaharja toredaks hobuseks, tema käes on kukemuhv sõita gloobusega Antarktikasse, taltsutada Indias boamadu ja paitada Aafrikas lõvi nurruma. Päris kindlasti on ka Ira Lemberis omajagu tädi Fantaasiat, sest kuidas muidu oskab ta nii lennukalt lõbusaid asju välja mõelda. Aga ka päriselus on tal ette tulnud nii mõndagi, mis ilmselt samuti tema fantaasiat on rikastanud. Gloobusega pole ta küll Antarktikasse ega Indiasse sõitnud, lennukiga Ameerikasse ja mujale maailma aga küll. Ja seal on juhtunud pööraseid asju ka ilma fantaasialennuta. Ira Lemberi sõber on öelnud talle umbes samad sõnad nagu minategelane jutustuses „Tädi Fantaasia“: „Sinuga on alati huvitav kaasa tulla, sest sinuga pole kunagi igav ja alati juhtub midagi.“